Mediolanumi lahing

Allikas: Vikipeedia
Mediolanumi lahing
Osa roomlaste-alemannide konfliktist ja
Germaani sõdadest
Mediolanumi kaart
Toimumisaeg 259
Toimumiskoht Mediolanum (tänapäeva Milano)
Tulemus Rooma võit
Territoriaalsed
muudatused
Osa Agri Decumates alade kaotamine alatiseks
Osalised
Rooma keisririik Alemannid
Väejuhid või liidrid
Gallienus Teadmata
Jõudude suurus
60 000 relvastatud meest 300 000 sõdalast ja tsiviilisikut
Kaotused
Teadmata 300 000

Mediolanumi lahing leidis aset aastal 259 germaanlastest alemannide ja keiser Gallienuse juhatuse all võidelnud Rooma leegionite vahel.

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna keiser Valerianus ei saanud lahinguväljal viibida, nimetas ta oma poja Gallienuse keisriks. Gallienus asus seega vastutama Rooma keisririigi piiride kaitsmise eest, samal ajal kui tema isa Valerianus võitles Sassaniidide riigi ja gootide, kes olid selleks ajaks rüüstanud Traakia ja Anatoolia, vastu.

Keisririigi läänepoolses osas oli olukord keeruline. Mööda Doonaud kulgev piir oli pidanud seisma vastu barbarite pidevatele rünnakutele. Gallienus pidi barbaritega võitlemiseks marssima koos abivägedega Galliast Daakia ja Möösia suunas. Olukord riigis oli aastal 259 niivõrd tõsine, et Pannoonia ja Möösia leegionid hakkasid mässama ja otsustasid Ingenuusi keisriks valida. Gallienus taasühendas Reinimaa, jättis Legio II Parthica nime kandnud leegioni seda kaitsma ja läks lahingut pidama.

Ettevalmistavad sammud[muuda | muuda lähteteksti]

Reini jõe ja Alpide vahelisel alal elanud germaani rahvaste konföderatsioon alemannid, kes okupeerisid suurt osa Agri Decumates aladest (piirkond, mis asus Reini jõe suudme ja Doonau vahel), ületasid alpistepid ja ründasid Po jõe viljakat madalikku. Selle piirkonna rüüstamine tõi Roomas kaasa õudu, kuna tegemist oli jätkuvalt müüriga ümbritsemata linnaga. Rooma senat valmistas kiirustades lahinguks ette plebeide salga[1], püüdes tagada seda, et keisririigi kahanev armee oleks suuteline linna kaitsma.

Gallienus oli äsja alistanud keisritroonile pretendeerinud Ingenuusi kui temani jõudsid teated alemannide sissetungi kohta. Ta asus teele kolme leegioniga (Legio I Adiutrix, Legio II Italica ja Legio II Parthica), et tabada barbarid Itaalias. Lähtuvalt Bütsantsi ajaloolase Johannes Zonarase kirjapandust olid alemannid ootamatu Rooma kodanike ja selle senati poolse vastupanu ees taganenud.

Lahing[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Gallienus Po madalikule jõudis, tabas ta alemannid Mediolanumi, tänapäevase Milano, läheduses. Roomlaste võit oli täielik: Zonarase järgi langes sel päeval 300 000 alemanni ja keiser pälvis tiitli Germanicus Maximus.

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

See, et alemannid jõudsid edukalt Rooma keisririiki, näitas taas riigi kaitsesüsteemi nõrkust: jätkuvalt oli kasutusel sajanditevanune traditsioon paigutada Rooma leegionid piiride lähedale ilma, et riigi sisemiste alade kaitset kindlustataks. Mediolanumi lahing näitas roomlastele kiirete ja paindlike sõjaliste üksuste väärtust. Pärast lahingut viis keiser läbi suurema reformi, millega võeti kasutusele väga mobiilne peamiselt ratsaväeüksustest (vexillatio) koosnev väliarmee. Peamised üksused olid keisri väejuhi Aureoluse juhtimise all. Nende staap asus Mediolanumis ning väeosa peamine ülesanne oli kaitsta Itaaliat.

Rooma senat oli püüdnud oma autoriteeti tagasi saada, relvastades ja käsutades oma sõjalisi jõude vastusena germaanlastega seotud ohtudele. Ent kuna see väljakutse tema võimule tundus keiser Gallienuse jaoks ebameeldiv, summutas ta kõik senati sõjalised privileegid.

Kokkuvõtvalt näitas alemannide sissetung Itaalia ja eriti just Rooma haavatavust. See tõi hiljem kaasa selle, et keiser Aurelianus lasi impeeriumi pealinna kaitseks tugeva müüri ehitada.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Emperor Gallienus". Vaadatud 14.01.2008.

Bibliograafia[muuda | muuda lähteteksti]

  • Francesco Bertolini. "Historia de Roma".
  • Michael Grant. "Gli Imperatori Romani".
  • José M Roldán, José María Blázquez, Arcadio del Castillo. "Historia de Roma, Tomo II El Imperio Romano".
  • José Manuel Roldán. "Historia de Roma".
  • "Historia Augusta".
  • Johannes Zonaras. "Epitome Historiarum".