Matthäus Daniel Pöppelmann
| Matthäus Daniel Pöppelmann | |
|---|---|
 | |
| Sündinud |
3.05.1662 Herford |
| Surnud |
17.01.1736 Dresden |
| Rahvus | sakslane |
| Tegevusala | arhitekt |
| Kunstivool | barokk |
| Tuntud teoseid | Zwinger |
Matthäus Daniel Pöppelmann (3. mai 1662 Herford, Saksamaa – 17. jaanuar 1736 Dresden, Saksamaa) oli Saksa arhitekt, eelkõige tuntud 1719. aastal valminud Dresdeni Zwingeri peoplatsi järgi, mida peetakse barokkarhitektuuri parimaks näiteks[1].
Karjäär[muuda | muuda lähteteksti]
Pöppelmann oli ametilt Saksimaa liidumaa arhitekt ning seega veetis suurema osa oma karjäärist Saksimaa pealinnas Dresdenis, kus projekteeris linna sümboliteks saanud hooned ja ehitised[1]. Arhitekt jõudis Dresdenisse 18 aasta vanuselt 1680. aastal, sai 1705. aastal Saksimaa arhitektiks ja 1718. aastal seeniorarhitektiks August II ehk August Tugeva õukonnas, kes oli lisaks Poola ja Leedu aladele Saksimaa kuurvürstiriigi valitseja aastatel 1694–1733, mille pealinn oli Dresden. August Tugeval ja Pöppelmannil oli oluline roll linna taas ülesehitamisel pärast seda 1685. aastal laastanud tulekahju[2].
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Zwinger[muuda | muuda lähteteksti]
Zwinger asub Dresdeni kesklinnas Elbe jõe läheduses ning selle asukohal oli varem Dresdeni linna kindlus, millest on tänapäeval näha ainult välismüüri vundament ehitise edelaosade all, näiteks Kroonivärav on välismüüri kohale ehitatud. Nimi Zwinger tuleb saksakeelsest sõnast, mis tähistab keskaegse Saksamaa linnu ümbritsenud linnamüüride välis- ja sisemüüri vahele jäänud osa, mida algselt kasutati aiana, kus kasvatati eksootilisi taimi. August Tugev naasis Prantsusmaa ja Itaalia reisilt 1690. aastal Dresdenisse ning soovis endale sama võimast hoonet nagu reisil nähtud Versailles' loss. Vana linnamüüri ei läinud tollal enam linna kaitseks vaja. Matthäus Daniel Pöppelmanni 18. sajandil tehtud plaan nägi ette kujundada lisaks Zwingeri peoplatsile ja aiale ka tänapäeval Semperi ooperiteatri alla jäävat ja selle esist platsi aedadena. Palee ehitus algas 1710. aastal ja kestis 18 aastat ning ehitis oli ette nähtud turniirideks, festivalideks ja muudeks kuninglikeks pidustusteks. Zwinger avati pidulikult 1719. aastal August Tugeva pulmade jaoks, kuid tollal olid valmis ainult hoone välisosad ning alles 1728. aastaks valmisid siseruumid[3]. See koosneb ühe- ja kahekorruselistest hoonetest, mis vahelduvad neist kõrgemate paviljonidega ümber nelinurkse väljaku. Hoone on ehitatud barokkstiilis ja seda on eriti näha fassaadil, mis on rohkelt kaunistatud kuldsete dekoratiivsete detailidega, eriti Kroonvärav. Skulptuurid lisas fassaadile skulptor Balthasar Permoser, kes oli saksa skulptor ning õppides Itaalias, mõjutas teda Gian Lorenzo Bernini barokk-kunst, mida ta pärast Dresdenis oma skulptuurides väljendas. Samuti on saksa barokkehitiste tunnuseks suured paljuruudulised ja ülalt kaarjad aknad ning purskkaevude rohkus parkides[4]. 1733. aastal pärast August Tugeva surma jäi ehitus pooleli ning peoplats jäi ühest küljest avatuks teatriväljaku (Semperi ooperi väljaku) poole, Zwinger sai igast küljest piiratud tervikuks alles pärast seda, kui arhitekt Gottfried Semper ehitas aastatel 1847–1855 põhjakülge uusklassitsistliku hoone, mida kutsutakse Semperi galeriiks[3]. Semperi galerii kaunistused tegi skulptor Ernst Rietschel ning pärast selle hoone valmimist sai Zwingerist riikliku staatusega muuseum, kui Semperi galeriisse paigutati valitseja kunstikogu. 19. sajandil lisati hoonele lisaks neljandale tiivale ka neli purskkaevu aia keskele[5].
Zwinger hävis peaaegu täiesti teise maailmasõja pommitamise käigus 13.–15. veebruaril 1945, kuid samal aastal algasid ka taastamistööd ning mõned taastatud hoonetest avati külastajatele juba 1951. aastal. 1963. aastaks oli Zwinger suuremas osas taastatud. Hoones asuvad kunstikogud olid enne sõda sealt evakueeritud[3].
Tänapäeval asuvad Zwingeri hoonetekompleksis koos Vanade Meistrite galerii, kus on üle 700 maali, nende hulgas näiteks Tiziani, Raffaeli, Vermeeri ja Rembrandti teosed, Dresdeni portselani kollektsioon, kus on üle 20 000 Jaapani, Hiina ja Meisseni portselaneseme, ja Kuninglik matemaatika- ja füüsikainstrumentide kabinet, kus on välja pandud kartograafia- ja mõõteriistu[5].
Pillnitzi palee[muuda | muuda lähteteksti]
Endine kuningate suveresidents Pillnitzi palee asub Dresdeni linna idaosas Elbe jõe kaldal endises külas, kuid tänapäeval Pillnitzi linnaosas. Pillnitzi palee koosneb kolmest põhihoonest: Jõeäärne palee (Wasserpalais) jõekaldal, Mäepalee (Bergpalais) mäe peal, mõlemad barokkstiilis chinoiserie elementidega ning hilisem uusklassitsistlik Uus palee (Neues Palais). Paleehooned ümbritsevad barokkaeda ning on ise ümbritsetud suurest avalikkust aiast, kus asuvad paviljonid, kirik ja teised hooned. August Tugev päris selle hoone ning lasi selle ümber ehitada Pöppelmannil, et see sobituks pidustuste jaoks. Ehitust alustati 1720. aastal, kui Pöpppelmann muutis senised hooned ja kiriku baroksemaks. Kõigepealt ehitati ümber aastatel 1720/21 Jõeäärne palee Pöppelmanni plaanide järgi, seejärel aastatel 1723/24 Mäepalee, samal ajal lisati ka aed ning aastal 1725 ehitus lõpetati pannes fookuse rohkem chinoiserie-stiilile, seejärel arvatakse, et August II huvi kadus ning ta keskendus rohkem teistele ehitistele ja Pillnitzi palee unustati. 1725. aastal projekteeris Prantsuse arhitekt Zacharias Longuelune Jõeäärsele paleele trepid, mis viivad alla gondli dokini.
1723. aastal palus August tugev Pöppelmannil lisada palee aeda Püha Vaimu kirik, mis oma asukoha tõttu on tuntud kui Viinamäe kirik (Weinbergkirche).
Tänapäeval on palee muuseumina avatud ning selles asub ka Kunsti- ja Käsitöömuuseum, mille eksponaatide hulka kuulub näiteks August Tugeva troon[6].
Moritzburgi loss[muuda | muuda lähteteksti]
Saksimaa hertsog Moritz leidis Dresdeni linnast põhja jäävad alad olevat väga head jahipidamiseks ning peagi rajas sinna enesele jahilossi, mille lasi August Tugev 1723. aastal Pöppelmannil ümber kujundada. Pöppelmann lisas neljale tornile lisakorruse ning tornid ühendati ka peamajaga, kuna eelnevalt olid vaid omavahel ühendatud. Lisaks ühendavad lossi kaheksa inimtekkelist tiiki ja kaheksa tiigimaja.
Lossis asub tänapäeval üks Euroopa suurimaid jahitrofeede kollektsioone.[7]
Gross-Sedlitzi barokkaed[muuda | muuda lähteteksti]
Dresdenist umbes 20 kilomeetri kaugusel asuva pargi ostis August Tugev oma kindraladjutandilt krahv von Wackerbarthilt, kes pidi jätkama ehitust, kuid valitseja plaanide järgi, 1723. aastal eesmärgiga korraldada pargis pidustusi Poola Valge Kotka ordeni saanutele. Pöppelmanni töö oli projekteerida parki kolme tiivaga Fredericku palee, muutes Wackerbarthi projekti, mille järgi osutusid palee ruumid mõõtudelt valitseja plaanide jaoks liiga väikeseks, kuid raha puuduse tõttu 1732. aastal jäeti projekt pooleli ning Pöppelmanni projekt jäi ellu viimata. Algse plaani kohaselt oli ka kavandatud 96 hektari suurune barokkaed, mis oleks justkui Saksimaa Versailles, kuid pargiks kujundati ainult 12 hektarit[7]. 1727. aastal valmis üks oranžeriidest ning aed oli sama suur nagu ta tänapäevani on säilinud. Samal aastal korraldas August Tugev esimest korda pidustused Poola Valge Kotka ordeni omanikele ning tema poeg jätkas traditsiooni kuni 1756. aastani, kui korrati sündmust veel 12 korral. Fredericku palee lammutati 1871. aastal ning ei ole piisavalt finantse, et tervet hoonet taas üles ehitada, seega on tänapäevani säilinud ainult hoone idatiib, mis kannab nime Fredericku Väike Palee ja keskmisest hoonest on säilinud ainult vundament.
Tänapäeval on seal kaks oranžeriid, purskkaevud ja üle 60 skulptuuri ning augusti esimesel nädalal korraldatakse aias festivali Poola Valge Kotka Ordeni pidustuste mälestuseks[8].
Jaapani palee[muuda | muuda lähteteksti]
Pöppelmann laiendas Dresdeni Hollandi paleed, mille Augustus Suur oli 1717. aastal ostnud, mida tänapäeval kutsutakse Jaapani paleeks ning mis valmis aastatel 1723–1733.[1]. Hoone on Elbe kaldal nelja tiivaga hilisbaroki ja klassitsistliku stiili segu ning oli algselt mõeldud Augustus Tugeva jaapani portselanikollektsiooni jaoks, kuid hoonet ei kasutatud selleks kunagi, vaid ruume on kasutanud hoopis raamatukogu ja skulptuurimuuseum. Valitsejal oli veider soov, mida ei jõutud kunagi ellu viia, et hoone katus, seinad ja laed oleksid portselanist[9]. Hoone on nime saanud Jaapanit meenutava kurvilise katuse pärast, lisaks on välisilmes ka palju chinoiserie elemente, nagu hoone siseõues olevad Hiina ehisäärised.
Hoone hävis samuti 1945. aasta pommitamises, kuid taastati 1954. aastal. Tänapäeval kasutab hoonet etnoloogia muuseum ning veel kaks ajaloomuuseumi[10].
Augusti sild (Augustusbrücke)[muuda | muuda lähteteksti]
Pöppelmann projekteeris lisaks hoonetele ka tamme, teid ja ka sildu, näiteks Dresdeni Augusti sild, mis ehitatud Elbe jõele aastatel 1727–1731[1]. Kuni 1750. aastani oli see sild ainuke, mis ühendas Elbe kaldaid omavahel. Samal kohal oli sild juba ehitatud 1070. aastal ning Pöppelmanni projekti järgi ehitatud sild oli kolmas. Praegune sild on sinna ehitatud 1949. aastal ehk viies sild samal kohal, pärast eelmise silla hävinemist 1945. aasta pommitamises. Sel kohal asuv sild on kandnud mitut nime, kuid pärast Saksamaa ühinemist 1990. aastal otsustati nimetada sild siiski Saksimaa kuulsama kuninga August Tugeva järgi[11].
Kolme kuninga kirik Dresdenis[muuda | muuda lähteteksti]
Kolme kuninga kirik ehitati Dresdenisse aastatel 1732–1739 Pöppelmanni ja arhitekti George Bähri koostöös. Kirikul on uusbarokne torn, mis lisati hoonele umbes 100 aastat hiljem. Kirik kannatas Teises Maailmasõjas pommitamises ning esialgsest kirikust on säilinud Johann Benjamin Thomä barokkaltar. Hoones asub koos sanktuaariumiga ka konverentsikeskus, mis pakub võimalusi õppetööd ja koosolekuid korraldada. Kirikus asub üks Dresdeni tähtsamaid säilinud renessanssmonumente – 12,5-meetrine "Dresdeni surmatants", mis on tehtud Cristoph Waltheri poolt vahemikus 1534–1536 ning loodi algselt Dresdeni kindluse jaoks[12].
Poolas[muuda | muuda lähteteksti]
Arhitekti viimaseks jäänud projektid olid aga väljaspool Saksamaad, kui ta koos arhitekt Z. Longuelunega projekteeris Varssavisse paleed, kuid plaane ei jõutud ellu viia[13]. Kuid Pöppelmanni projektidest jõuti ellu viia koos arhitekt Johann Christoph von Naumanniga kavandatud Varssavi tänavate paigutus ja -plaanid, millest viidi ellu ainult Saxon Axis ehk Saksimaa teljed[14].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 "Matthäus Daniel Pöppelmann". Britannica. 20.07.1998. Vaadatud 12.11.2018.
- ↑ "Dresden: Rising out of ashes". DW. 18.01.2004. Vaadatud 15.11.2018.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 "Zwinger". Wikiwand. Vaadatud 15.11.2018.
- ↑ "Barokk". Miksike. Originaali arhiivikoopia seisuga 27.09.2018. Vaadatud 15.11.2018.
- ↑ 5,0 5,1 "Zwinger". Britannica. 18.11.2008. Vaadatud 15.11.2018.
- ↑ "Pillnitz Castle". Wikiwand. Vaadatud 15.11.2018.
- ↑ 7,0 7,1 "Matthaus Daniel Poeppelmann". Schloesserland Sachsen. Originaali arhiivikoopia seisuga 17.11.2018. Vaadatud 17.11.2018.
- ↑ "History". Barockgarten Grossedlitz. Vaadatud 17.11.2018.
- ↑ "Japanisches Palais". Staatliche Kunstsammlungen Dresden. Vaadatud 15.11.2018.
- ↑ "Japanese Palace, Dresden". Vaadatud 15.11.2018.
- ↑ "Augustus Bridge". Vaadatud 15.11.2018.
- ↑ "Dreiköningkirche Church". Dresden. Vaadatud 19.11.2018.
- ↑ "Matthäus Daniel Pöppelmann". Oxford Reference. Vaadatud 19.11.2018.
- ↑ "Matthäus Daniel Pöppelmann". wikiwand. Vaadatud 15.11.2018.