Margot Viirmann-Kanemägi
| Margot Viirmann-Kanemägi | |
|---|---|
| Sünniaeg |
19. märts 1899 Kastre-Võnnu vald, Tartumaa |
| Surmaaeg |
2. september 1976 Tartu |
| Alma mater | Tartu Ülikool |
| Tegevusala | advokaat |
| Abikaasa | Theodor Kanemägi |
Margot Viirmann-Kanemägi (19. märts 1899 Kastre-Võnnu vald, Tartumaa – 2. september 1976 Tartu) oli eesti õigusteadlane ja üks esimesi Eesti Advokatuuri naisliikmeid.[1] Ta oli Eesti Naisüliõpilaste Seltsi vilistlane ja naiskodukaitse toetaja.
Õpingud[muuda | muuda lähteteksti]
Gümnaasiumihariduse omandas Tartu A. Grassi Saksa Tütarlaste Gümnaasiumis, mille lõpetas 1915. aastal. Riia õpperingkonna juures omandas ta keskkooliõpetaja kutse.[2]
1918. aastal oli vabakuulaja Tartu Ülikoolis, ent Saksa okupatsiooni tõttu oli sunnitud ülikoolist välja astuma. Samast aastast alates oli Naisüliõpilasseltsi liige.[3] 1920. aastal võeti vastu Tartu Ülikooli, kus lõpetas õigusteaduse eriala 1924. aastal.[4]
Töö[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast gümnaasiumi lõpetamist 1915. aastal töötas ühe aasta Türi paberivabrikus kontoriametnikuna. 1918. aastal, pärast ülikoolist väljaarvamist, töötas kooliõpetajana ja Punase Risti Türi osakonna töötajana.[3]
27. augustil 1924 arvati Margot Viirmann-Kanemägi Eesti Advokatuuri vannutatud advokaadi abide hulka ning temast sai vandeadvokaat Jaan Lauri abi.[1] Margot Viirmann-Kanemägi oli esimene Tartus tegutsev naisadvokaat.[5] Alates 1926. aastast tegutses ta advokaadiabina Tartu õigusteadelises büroos vandeadvokaat Hugo Naarise juhendamisel. Teda on nimetatud üheks tuntumaks Tartu advokaadiks.[6] Esimese Eesti Naisüliõpilaste Seltsi liikmena võeti Margot Viirmann-Kanemägi 1932. aastal vandeadvokaadiks.[7] Vandeadvokaadina tegutses Tartus kuni 1940. aastani.[1] 1941. aastal töötas Tartu imikute ja väikelastekodu sotsiaalõigusliku büroo juhatajana.[8]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Margot Elsbeth Viirman sündis 19. märtsil 1899 Tartumaal Kastre-Võnnu vallas. Tema isa Jaan Viirman töötas mõisa viinapõletajana.[9] Emilie ja Jaan Viirmani peres kasvas peale Margoti veel neli last: kolm poega ja üks tütar.[10]
1918. aastal abiellus Theodor Kanemäega (Kanemägi), kes astus samal aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonda.[3]
21. juunil 1941 küüditati ta Siberisse Tomski oblastisse. Tema abikaasa Theodor Kanemägi arreteeriti samal päeval ning saadeti Sverdlovski oblastisse. 4. märtsil 1942 mõisteti Theodor süüdi tegevuses revolutsiooniliikumise vastu Kodusõja aegu Venemaal, ning tehti tema suhtes surmaotsus, mis viidi täide sama aasta 20. aprillil. Margot vabanes 10. oktoobril 1956.[11]
Siberis olles kasvatas üles kolm vennalast, kes oleks tema abita jäänud orbudeks.[12]
Margot Viirmann-Kanemägi oli naiskodukaitse toetaja ning üks Tartu Maleva Sisevete malevkonna uue jaoskonna asutajaid. Sel põhjusel valiti ta 23. aprillil 1937 jaoskonna esimeseks esinaiseks.[13]
Margot Viirmann-Kanemägi oli ta ka üks esimesi naisi Eestis, kellel oli mootorsõiduki juhtimise õigus ning kes tegeles mootorrattaspordiga.[14]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Lauri Vahtre (2005). Eesti Advokatuuri ajalugu 1919–1994. Tallinn: Ilo. Lk 388.
- ↑ Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli üliõpilaste isikutoimikud. Viirman-Kanemägi, Margot Elsbeth. Eesti Ajalooarhiiv, EAA.2100.1.18272, lk 3–4.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Eesti Naisüliõpilase Seltsi liikmete elulood. Viirman-Kanemägi, Margot. Eesti Ajalooarhiiv, EAA.1781.1.38, lk 3.
- ↑ Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli üliõpilaste isikutoimikud. Viirman-Kanemägi, Margot. Eesti Ajalooarhiiv, EAA.2100.1a.324, lk 7–11.
- ↑ Esimene naisadvokaat Tartus. Põhja Kodu, 25. märts 1924. a, nr 36, lk 3.
- ↑ Postimees. 9. veebruar 1937, nr 39, lk 6.
- ↑ Margit Sutrop jt (1991). Eesti Naisüliõpilaste Selts 1911 – 1991. Tartu. Lk 157.
- ↑ Viirman-Kanemägi, Margot. Alimendid uue seaduse alusel. Maanaine, 1941, nr 2, lk 45–46.
- ↑ Lauri Lindström jt (1994). Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944 II. Tartu. Lk 29.
- ↑ Eesti Naisüliõpilase Seltsi liikmete elulood. Viirman-Kanemägi, Margot. Eesti Ajalooarhiiv, EAA.1781.1.38, lk 27.
- ↑ Leo Õispuu (2001). Küüditamine Eestist Venemaale: Juuniküüditamine 1941 & küüditamised 1940–1953. Tallinn. Lk 435.
- ↑ "Linnapea lapsed päästis lastekodust tädi". Järva Teataja. 11.06.2005. Vaadatud 03.08.2019.
- ↑ Erika Männik jt (1939). Naiskodukaitse tegevuse ülevaade: algpäevist kuni 1938 aastani. Tallinn: Naiskodukaitse Keskjuhatuse Kirjastus. Lk 178.
- ↑ "Naised autoroolis; autojuhte ja autoomanikke". Rahvaleht. 22.10.1927. Vaadatud 03.08.2019.