Margarete Buber-Neumann
| Margarete Buber-Neumann | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
21. oktoober 1901 Potsdam |
| Surmaaeg |
6. november 1989 (88-aastaselt) Frankfurt |
Margarete Buber-Neumann (sündinud Margarete Thüring; 21. oktoober 1901 Potsdam – 6. november 1989 Frankfurt) oli saksa kommunist, Gulagi ja koonduslaagrivang ning publitsist.
1919. aastal õppis Buber-Neumann Berliinis lasteaiakasvatajaks, kus ta tutvus Martin Buberi poja Rafaeliga, kellega ta abiellus kas 1921. või 1922. aastal. Neil sündisid tütred Barbara (1921–2013) ja Judith (1926–2018). Pärast Buberite lahutust 1929. aastal jäid nende tütred vanavanemate Martin Buberi ja Paula Winkleri kasvatada, 1938. aastal kolisid nad Palestiinasse.
1926. aastal sai Buber-Neumannist Saksamaa Kommunistliku Partei liige, 1929. aastal tutvus ta Kominterni Saksamaa esindaja Heinz Neumanniga. Nad elasid koos, kuid ei abiellunud. Mais 1935 kolisid nad Moskvasse.
27. aprillil 1937 suure terrori ajal vahistas NKVD Heinz Neumanni, ta hukati 26. novembril 1937. Buber-Neumann ei teadnud tema saatusest, 19. juunil 1938 arreteeriti ta ka ise, teda hoiti algselt Lubjanka ja siis Butõrka vanglates, lõpuks saadeti "rahvavaenlase abikaasana" Kasahhi NSVsse sunnitöölaagrisse.
Pärast Molotovi-Ribbentropi pakti saadeti Buber-Neumann veebruaris 1940 toimunud NKVD ja Gestapo vangide vahetuse käigus Saksamaale tagasi, kus ta saadeti Ravensbrücki koonduslaagrisse, kus ta töötas Siemensi tehases. Ta vabastati 21. aprillil 1945 ja asus elama ema juurde Baieris, hiljem elas ta kolm aastat Rootsis, kus ta kirjutas raamatu "Als Gefangene bei Stalin und Hitler", mis avaldati 1949. aastal, kus ta kirjeldas oma elu nii Nõukogude Liidu kui ka Natsi-Saksamaa vangilaagrites. Ta sai heaks sõbraks ka Arthur Koestleriga, kes oli samuti astunud Saksamaa Kommunistlikku Parteisse 1931. aastal, kuid pettununa stalinismis sealt 1938. aastal lahkunud.
23. veebruaril 1949 tunnistas Buber-Neumann Pariisis Ukraina põgeniku Viktor Kravtšenko poolt, kui üks Prantsusmaa Kommunistliku Parteiga seotud ajakiri oli Kravtšenko kohtusse kaevanud laimu eest tema GULAGi kirjelduste pärast. Buber-Neumann kirjeldas oma üleelatut, ning Kravtšenko võitis kohtuasja.
1950. aastal asus Buber-Neumann elama Frankfurti, siis juba kommunismivastasena, jätkates kirjutamist. 1975. aastal astus ta Saksamaa Kristlik-Demokraatlikku Liitu.
1980. aastal anti Buber-Neumannile Saksamaa Liitvabariigi Teeneteordeni suurrist.