Mani pulite

Allikas: Vikipeedia

Mani pulite ("puhtad käed") oli Itaalias 1990. aastate algul toimunud riiklik kohtulik juurdlus, mille käigus kadusid lõpuks Itaalia poliitmaastikult mitmed parteid ja tõi kaasa nn esimese vabariigi lõpu ja Silvio Berlusconi poliitikasse tuleku.

Paljastatud süsteemi nimetati Tangentopoliks (tangente tähendab itaalia keeles altkäemaksu ja polis kreeka keeles linna, seega otsetõlkes oleks see 'altkäemaksulinn').

Tangentopoli alguseks loetakse 17. veebruari 1992, kui kohtunik Antonio Di Pietro laskis Itaalia Sotsialistliku Partei (Partito Socialista Italiano; PSI) liikme Mario Chiesa vahistada ühelt Milano koristusfirmalt altkäemaksu saamise eest. PSI üritas ennast Chiesast distantseeruda, parteijuht, endine peaminister Bettino Craxi nimetas Chiesat mariuolo'ks (kelm). Solvunud kolleegide poolt sellise kohtlemise üle, hakkas Chiesa andma kohtunikele infot korruptsioonisüüdistuste kohta. Pärast seda hakkas ajalehtedes ilmuma uudiseid poliitkorruptsioonist.

5.-6. aprillil 1992 toimunud valimistel jäi peale seni Itaalia suurim partei, Kristlik Demokraatia (Democrazia Cristiana; DC), kuid vasakpoolsed opositsiooniparteid kogusid populaarsust. Endine Itaalia suuruselt teine partei, Itaalia Kommunistlik Partei (Partito Comunista Italiano; PCI) oli aga pärast Nõukogude Liidu lagunemist jagunenud, mistõttu opositsioon oli ilma juhita. Põhja-Itaalias läks aga palju hääli uuele regionalistlikule Põhja Liigale (Lega Nord; LN), mis toona ei soovinud teiste parteidega valimisliite moodustada. Seetõttu oli valimiste järel moodustatud DC-PSI-PSDI (Partito Socialista Democratico Italiano; Itaalia Demokraatliku Sotsialismi Partei)-PLI (Partito Liberale Italiano; Itaalia Liberaalne Partei) koalitsioonil vaid 15-kohaline enamus 630-kohalises Saadikutekojas ja ainult ühekohaline enamus 315-kohalises Senatis, seega oli moodustatud Amato valitsuskabinett suhteliselt nõrk ja tihti eriarvamusel.[1]

Aprillis 1992 hakati paljusid tööstureid ja poliitikud nii valitsusest kui ka opositsioonist korruptsioonisüüdistuste eest vahistama. Kuigi uurimine algas Milanos, levisid need kiirelt üle riigi, kui üha rohkem poliitikuid andsid tunnistusi. Üheks põhjuseks oli peapoliitikute üldine suhtumine, millega tabatud poliitikuid enam ei toetatud, seega tundsid nood end reedetuna ja andsid üles palju teisi korrumpeerunud poliitikuid, kes omakorda andsid üles järgmisi. Seepeale tegigi 2. septembril 1992 korruptsioonis süüdi mõistetud PSI poliitik Sergio Moroni enesetapu, jättes maha kirja, et ta ei olnud kuritegusid sooritanud omakasu nimel, vaid partei heaks.[2]

13. detsembril 1992 toimunud kohalikel valimistel kaotas DC poole oma häältest. Järgmisel päeval süüdistati Craxit ametlikut korruptsioonis, mispeale ta lahkus PSI juhi kohalt. 5. märtsil 1993 proovis peaminister Giuliano Amato (PSI) valitsus koos justiitsminister Giovanni Consoga leida probleemile lahendust dekreediga, millega võidaks kriminaalsüüdistused altkäemaksuga seotud kuritegude eest asendada haldussüüdistustega, avaliku arvamuse kohaselt oleks see tähendanud de facto amnestiat mitmete süüdistuste eest. Avalikkuse pahameeletormi tõttu keeldus president Oscar Luigi Scalfaro (DC) sellele alla kirjutamast, pidades seda põhiseadusevastaseks.[3] Järgmisel nädalal tuli avalikuks riikliku energiafirma Eni 250 miljoni USA dollarine skandaal.

25. märtsil 1993 muudeti kohalike valimiste valimissüsteem senisest proportsionaalsest majoritaarseks, 18. aprillil võeti referendumil vastu Senati valimiste proportsionaalse süsteemi muutmine segasüsteemiks, millega 75% kohtadest jagati majoritaarselt ja 25% proportsionaalselt. Ka Saadikutekoja valimissüsteem muudeti hiljem samasuguseks. Pärast referendumit astus peaminister Giuliano Amato 22. aprillil tagasi.[4] 29. aprillil astus ametisse tehnokraatlik valitsus, peaministriks Itaalia Panga kuberner Carlo Azeglio Ciampi. Parlament aga blokeeris Craxi uurimist, mispeale astusid kõigest kolme päeva pärast paljud Ciampi kabineti ministrid protestiks ametist tagasi.[3] Järgmistel, 6. juunil toimunud kohalikel valimistel kaotas DC jällegi poole oma senistest häältest, PSI samahästi kui kadus. Põhja-Itaalias tugevnes LN. Vasakpoolsed parteid olid lähedal enamusele, kuid neil polnud ühtsust ja kindlat liidrit. Valdav enamus endisest PCIst oli koondunud uue Demokraatliku Vasakpartei alla (Partito Democratico della Sinistra, PDS), kuid ligi kolmandik radikaalsemaid liikmeid oli moodustanud Kommunismi Taasloomise Partei (Partito della Rifondazione Comunista, PRC).

Lõpuks kadusid kõik neli Amato valitsuse parteid – DC, PSI, PSDI ja PLI – Itaalia poliitmaastikult. Ainult PDS, Itaalia Vabariiklik Partei (Partito Repubblicano Italiano; PRI) ja neofašistlik Itaalia Sotsiaalliikumine (Movimento Sociale Italiano; MSI) olid ainsad allesjäänud riiklikud parteid, ainult PRI eksisteerib veel sama nime all.

20. juulil 1993 tegi endine Eni president Gabriele Cagliari vanglas enesetapu. Tema lesk tagastas hiljem ligi kolm miljonit dollarit illegaalselt saadud raha. Montedisoni presidendi Sergio Cusani kohtuprotsessil süüdistati teda Enimontiga (Eni ja Montedisoni ühisettevõte) seotud kuritegudes. Protsessi kanti üle riigitelevisioonis (RAI), mida peeti omamoodi vana poliitsüsteemi mängijate vastutuselevõtmisest. Kuigi Cusani ei olnud võtmeisikuks, siis tema kuritegude ühendused tõid kõik riigi tipp-poliitikud tunnistajapinki.[5]

Protsessi tipphetkeks oli endise peaminister Arnaldo Forlani (DC, 1980-1981) vastus ühele küsimusele - "Non ricordo" (ei mäleta).[6] Ta oli väga närviline ja ei märganud, et ta huultele oli kogunemas sülge, seda pilti peeti sümboolseks rahva vihale korrumpeerunud süsteemi vastu. Seevastu Craxi tunnistas, et tema partei oli saanud illegaalset rahastust, kuid mitte, et rahastus ulatus 93 miljoni USA dollarini. Ta õigustas tegevust, öeldes "Lo facevano tutti" (Nad kõik tegid seda).[7] Ka LN ei jäänud puhtaks: parteisekretär Umberto Bossi ja endine laekur Alessandro Patelli mõisteti süüdi 200 miljoni liiri illegaalse rahastuse saamise eest (2023. aasta vääringus umbes 190 000 eurot).[8][9]

Ka PCId väideti olevat altkäemakse saanud, kuid ei suudetud kindlaks teha kindlat isikut. Mõningaid PDSi Milano liikmeid süüdistati korruptsioonis PCI liikmeksoleku ajal, kuid nad mõisteti õigeks. Prokurör Di Pietro ütles, et "kriminaalvastutus on isiklik, ma ei saa tuua kohtu ette inimest nimega Partei ja perekonnanimega Kommunistlik" ("La responsabilità penale è personale, non posso portare in giudizio una persona che si chiami Partito di nome e Comunista di cognome").[7]

Samal ajal laienes uurimine ka väljapoole poliitilist areeni: 2. septembril 1993 vahistati Milano kohtunik Diego Curtò. 21. aprillil 1994 mõisteti 80 finantsregulaatorit ja 300 töösturit süüdi korruptsioonis. Mõni päev hiljem tunnistas ka Fiati sekretär ajalehe lugejakirjas korruptsiooni.

13. jaanuaril 1994 andis peaminister Ciampi sisse tagasiastumisavalduse, mispeale president Scalfaro saatis parlamendi laiali ja korraldas erakorralised valimised 27.-28. märtsiks 1994. Kuna paljud parteid olid korruptsioonisüüdistuste tõttu poliitareenilt kadunud, võis arvata, et valimistel võidutseb vasakpoolne PDS. Neofašistlik MSI muutis oma nime Rahvusalliansiks (Alleanza Nazionale; AN), Põhja-Itaalias kogus LN rohkelt protestihääli, mõnedes arvamusküsitlustes ennustati neile 16% riiklikul tasemel – eriti kui arvestada, et nad kandideerisid vaid umbes ühes kolmandikus Itaaliast. Seepeale astus aga poliitikasse 26. jaanuaril meediamagnaat Silvio Berlusconi oma parteiga Forza Italia (FI) platvormiga "kaitsta Itaaliat kommunistide eest". Berlusconi veenis endiseid nn. Pentapartito (DC, PSI, PSDI, PRI, PLI) valijaid, et FI pakub nii uudsust kui ka teise maailmasõja lõpu järgsete läänemeelse vabaturumajanduspoliitika jätkumist. Peatselt pärast tema poliitikaareenile sisenemist levisid kuulujutud, et Mani pulite uurijad olid lähedal Berlusconile ja tema tippjuhtidele Fininvestis vahistamismääruste väljaandmisega. Berlusconi ise väitis, et Mani pulitet viisid läbi kommunistlikud prokurörid, kes tahtsid Itaalias luua Nõukogude Liidu laadset valitsust. Seega arvatigi, et Berlusconi oli poliitikasse tulnud, et oma äride valgustkartvaid afääre varjata. Juba 11. veebruaril tunnistas Berlusconi vend Paolo end süüdi korruptsioonis, 29. juulil ta vahistati uuesti, kuid vabastati kohe.[7]

Mani pulitet peetakse Itaalia vabariigi ajaloos nn esimese vabariigi lõpuks, Berlusconi poliitikasse tulekut ja valimisvõitu 1994. aasta valimistel peetakse nn teise vabariigi alguseks, kuigi see ei toonud kaasa uue põhiseaduse vastuvõtmist.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Folli, Stefano (7. aprill 1992). "Comincia l'era dell'ingovernabilità". Corriere della Sera (itaalia). Originaali arhiivikoopia seisuga 1.7.2012. Vaadatud 14.11.2023.
  2. ↑ ""SERGIO MORONI: GIUSTIZIA NON È ANCORA FATTA"" (itaalia). 2. september 2009. Originaali arhiivikoopia seisuga 4.3.2016. Vaadatud 14.11.2023.
  3. ↑ 3,0 3,1 Barbacetto, Gianni; Gomez, Peter; Travaglio, Marco (2012). Mani pulite. La vera storia, 20 anni dopo. Chiarelettere.
  4. ↑ Rapisarda, Alberto (22. aprill 1993). "«Ci vuole un cambiamento di regime»". La Stampa (itaalia). Vaadatud 14.11.2023.
  5. ↑ "Mani Pulite 30 anni dopo, Sergio Cusani: "Ero il colpevole e non ho cercato perdono. Ma il malaffare c'è ancora"". la Repubblica (itaalia). 17. veebruar 2022. Vaadatud 14. novembril 2023.
  6. ↑ "Forlani, quella volta che fu interrogato da Di Pietro - Notizie - Ansa.it". Agenzia ANSA (itaalia). 5. veebruar 2015. Vaadatud 14. novembril 2023.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Giorgio, Aaron de. "GUEST POST: Tangentopoli 2". Manuel Delia (Ameerika inglise). Vaadatud 14. novembril 2023.
  8. ↑ "Istat - Rivaluta". rivaluta.istat.it. Vaadatud 14. novembril 2023.
  9. ↑ "Il tesoriere della Lega confessa la tangente Montedison. E Umberto Bossi risarcisce la Procura". lespresso.it (itaalia). 15. veebruar 2022. Vaadatud 14. novembril 2023.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Mani_pulite&oldid=6581629"