Mangalica
Mangalica [mangalitsa] (ka villasiga, peki siga) on pärit Ungarist[1], ta on kaitsealune[2] koduloom ja maailmakuulus seatõug .
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast Osmanite valitsusaja lõppu jäi vabanenud piirkondadesse väga vähe sigu, kuna türklased ei söönud sealiha usulistel põhjustel. Seakasvatus piirdus Ülem-Ungari ja Transilvaania aladega. Sellele vaatamata on andmeid juba 1750. aastast, mille järgi aeti loomi Alföldist Soproni maailmakuulsale sealaadale. 18. sajandi lõpus toimus olulisem sigadega kauplemine peamiselt Doonau-taguste alade ja Austria vahel, põhitõuks oli bakonyi siga, sest see tõug talus pikka teekonda hästi. Nõudlus aina kasvas ja kaupmehed jõudsid ka Horvaatiasse . Sealsed sead olid populaarsemad kui bakonyi sead, sest neilt sai rohkem rasva ja liha maitses paremini. Serbia prints Miloš Obrenović, alustas nn šumadija sigadega kauplemist. Ta asutas tõufarmi, kust ka ungarlased ostsid tõuloomi.
Serbia seakarjad aeti läbi Ungari Sopronisse ja Győri loomalaatadele. Tohutust karjast väike osa tee peal suri ära, osteti ära, mõnikord varastati ära ja need isendid segunesid kohalike seatõugudega. Mangalica sündis kohalike Bakonyi ja Salonta tõugude, omanike ostetud "mangalitza" ja metssea segamisel. Tema levikut soodustas oluliselt asjaolu, et tegemist on vähenõudliku õuespidamiseks sobiliku tõuga, millel on säilinud paljud metssea omadused. Seda tüüpi nuumsiga, mida tollal nimetati ka Türgi tõuks, rátziks, mangaritzaks või mangalitzaks, muutus Ungaris üha populaarsemaks. 25 aastaga jõudis see Ungaris kõikjale ja muutis seakarja täielikult. Bakonyi siga kadus täielikult 1840. aastate keskpaigaks. 1814. aastal kirjutas Ferenc Pethe mangalicast juba kui tavalisest seasordist.
1833. aastal asutas ertshertsog Joseph Kisjenős tõufarmi, kui sai prints Milošilt kingituseks tema kuulsast aretusfarmist kuus Šumadija emist ja kaks kulti. [3] Need sead olid valge lokkis kasukaga isendid ja neid ristati Kisjenő karjaga. Teised ungarlased ostsid siit tõuloomi ja nii rajati riigi territooriumile mitu kuulsat tõufarmi. Selline oli aretus Mezőhegyesi riiklikus tõufarmis, mis asutati 1865. aastal. Nende keskuste abil tekkis suhteliselt ühtlane populatsioon. Mõne põlvkonnaga kohanes mangalica tasandiku tingimustega sedavõrd, et sellest sai tõeline ungari tõug. Kui mõned isendid põgenesid, tekkisid järglastel võõras keskkonnas olulised erinevused. Pärast Esimest maailmasõda asus suurem osa mangalica populatsioonist riigi annekteeritud osades, kuid ühtlasem ja homogeensem populatsioon jäi riigi piiridesse.
Mangalica tähtsust näitab nuumfarmide rajamine Győri ja Kőbányasse. Aastatel 1870–1894 oli Kőbánya farmi aastakäive keskmiselt 600 000 siga. Siis aga hakkas majanduskeskkond muutuma. Metsad, mis sobisid tammetõrude kasvatamiseks, hävitati, karjamaad künti üles. Nõudlus nuumsigade järele vähenes, kuid huvi lihasigade vastu kasvas. Ilmusid lääne tõud. Suurim löök tõule oli 1895. aastal puhkenud seakatk, mis kestis 20 aastat ja põhjustas 4,5 miljoni sea surma. 95% surnud loomadest olid mangalica.
1927. aastal asutatud Riiklik Mangalica Kasvatajate Ühing seadis endale eesmärgiks tõu arendamise. Tõuraamatu registreerimise juhised ja reeglid töötas välja loomakasvatuse õpetaja Mihály Rácz ning need kehtivad väikeste muudatustega siiani. Teine maailmasõda tõi järjekordse tragöödia, mangalicade arvukus vähenes oluliselt.
Pärast sõda loodi Ungari Tõuaretusorganisatsioonide Riiklik Liit, 1945. aastast kuni 1950. aastate lõpuni mangalicade arv kasvas, kuid ei jõudnud sõjaeelse 30 000-pealise karjani. Alates 1950. aastate lõpust tõrjusid tänapäevased lihaseatõud mangalica välja ja nende arvukus vähenes kiiresti. 1973. aastal otsustati mangalica tunnistada kaitsealuseks ja alates 1974. aastast on teda kasvatatud riigi toel. [4]
1990. aastatel taastati riiklik mangalikakasvatajate ühing, mis teeb praktilist aretustööd. Tõu säilitamise eest vastutab Põllumajandusamet. Tänapäeval ei ole mangalica enam ohus ja selles mängib rolli ka tema rahvusvaheline edu: selle kvaliteetne liha on maailmakuulsa Hispaania serranosingi aluseks. [5]
Liigid[muuda | muuda lähteteksti]
- Blond mangalica: kõige levinum. Sobib nii õues kui ka siseruumides hoidmiseks. Levinud rasva- ja lihatootmises. Tuntud on palju variatsioone, kuna sorti mõjutasid toidu- ja loomakasvatuse mitmekesisus.
- Punane mangalica: see loodi blondi mangalica ja lokkis karvaga Salonta sea segamisel, ta on blondist veidi raskem ja viljakam.
- Pääsukõhu-mangalica: loodud blondi ja musta mangalica ristamisest, blondi kõhu ja musta seljaga. Väiksem, kuid viljakam kui blond versioon.
- Must mangalica: levis peamiselt Ungari lõunaosas. Suri välja 20. sajandi alguses.
- Metsik mangalica: väga haruldane, peamiselt mägistes piirkondades esinev liik, mis tekkis tõenäoliselt blondi mangalica ja metssea juhuslikul ristamisel.
Mangalica festival[muuda | muuda lähteteksti]
Mangalica festivali korraldati esimest korda Budapestis 2008. aastal Szabadsági väljakul. Festivalile tulevad kasvatajad Ungari erinevatest piirkondadest. Alates 2010. aastast toimub festival ka Debrecenis ja Szombathelys, 2012. aastast Székesfehérváris ja Szegedis. Festivalil saab tutvuda erinevate mangalicatoodetega, neid degusteerida ja soetada. Festivali juurde kuulub kultuuriprogramm.[6]
Mangalica Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Alates 2014. aastast elavad Ranna Rantšos Ungari villasead mangalitsad. Kuigi need on samad sead, kellest tehakse kuulsat Ungari pekki, nad võivad kaaluda 300-400 kilo, siis Ranna Rantšosse on nad võetud lemmikloomadeks. Perenaine Ande Arula kirjelduste kohaselt sobivad villasead lastele lemmikloomaks, kuna on sotsiaalsed ja sõbralikud. Lisaks ei pirtsuta nad toiduga ja nad jooksevad sabas nagu koer.[7]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Magyar néprajz - Sertéstartás, mek.niif.hu
- ↑ "A 32/2004. (IV. 19.) OGY határozat". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. veebruar 2005. Vaadatud 6. detsembril 2006.
- ↑ A petefészek és méh endokrinológiai és alaktani változásai mangalica kocasüldők ciklikus nemi működése során , /phd.szie.hu
- ↑ Radnóczi László: A mangalica fajta kialakulása és értékei, Országos Mezőgazdasági Minősítő Intézet, Budapest, é. n.
- ↑ "Mangalica.com információs oldal". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. detsember 2013. Vaadatud 26. detsembril 2013.
- ↑ "Mangalica Fesztivál". Mangalica Fesztivál. Vaadatud 23.08.2023.
- ↑ Ilves, Kaie (24.06.2015). "Susanne ja Quisepiine - Eesti kõige kuulsamad sead". Postimees. Vaadatud 23.08.2023.