Mandžud
Mandžud on tunguusi-mandžu rahvas Hiinas. Enamik mandžusid elab Kirde-Hiinas ajaloolises Mandžuurias (põhiliselt Liaoningi, Hebei, Heilongjiangi ja Jilini provintsis), Sise-Mongoolias ja Pekingis. Mandžude üldarv Hiinas oli 2010. aasta rahvaloenduse andmetel 10,4 miljonit. Oma autonoomset piirkonda mandžudel ei ole, küll on neil aga mitu autonoomset maakonda. Mandžud kuuluvad mongoliidsesse rassi.
Tänapäeval kõnelevad mandžud hiina keelt. 1982. aastal kõneles Hiinas mandžu keelt emakeelena 70 inimest.[1] 2007. aastal olevat olnud Hiinas mandžu keele emakeelena kõnelejaid 18.[2] Hoolimata üleminekust hiina keelele on mandžud siiski säilitanud etnilise eneseteadvuse ja teatavad kultuurilised iseärasused. Ühe põhjamandžu murde alusel kujunenud sibo keelt kõneleb Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas ligikaudu 30 000 inimest.
Mandžud on tšurtšenite järeltulijad. 1635. aastal nimetas tšurtšenite valitseja oma rahva mandžudeks. Mandžu nimetus võeti tõenäoliselt kasutusele ühe hõimunime järgi pärast seda, kui hõimud olid ühendatud ühtse võimu alla. 1636. aastal rajasid mandžud Qingi dünastia. 1644. aastal vallutasid mandžud Pekingi ja suurema osa Hiinast. Qingi dünastia jäi võimule kuni 1911. aastani. Mandžud hakkasid järjest enam omaks võtma hiina kultuuri, samuti toimus üleminek hiina keelele. Qingi dünastia püüdis piirata hiinlaste ümberasumist Mandžuuriasse. Kuid 1860. aastatel oli Qingi dünastia sunnitud avama Mandžuuria hiina ümberasujatele. Paari aastakümne jooksul jäid mandžud ajaloolises Mandžuurias vähemusse.
Minevikus oli mandžude usundiks šamanism, 17. sajandist alates hakkasid levima hiina rahvausund ja budism.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Lindsay Whaley. The Tungusic Research Group at Dartmouth Dartmouth
- ↑ David Lague. China's Manchu speakers struggle to save language The New York Times, 16. märts 2007