Mandžu keel

mandžu keel (manju gisun)
Kõneldakse	Hiinas
Piirkonnad	Mandžuuria
Kokku kõnelejaid	alla 50
Keelesugulus	altai keeled  tunguusi keeled   mandžu keeled    mandžu keel
Ametlik staatus
Ametlik keel	-
Keelekoodid
ISO 639-2	mnc
ISO 639-3	mnc

Mandžu keel (, manju gisun) on peaaegu hääbunud keel, mis kuulub altai keelkonda, tunguusi keelte hulka kuuluvasse mandžu keelterühma , mida kõnelesid tänapäeva Kirde-Hiinas asuvas Mandžuuria piirkonnas elavad mandžud. Tänapäeval on selles piirkonnas kasutusel mandariini keel ning 10 miljonist mandžust kõneleb mandžu keelt vähem kui 50 inimest. Koos mandžu keelega hääbub mandžude kultuur ja ligikaudu 2 miljonit mandžukeelset ürikut Qingi dünastiast võivad jääda tõlkimata.

Kõnelejate arv

Mandžu keel on lähedal väljasuremisele. Seda räägivad veel vaid üle 50 aasta vanad inimesed, seega loomulikku peresisest keele uuele põlvele edasiandmist aset ei leia. 2007. aasta andmete järgi on teadaolevaid emakeelena kõnelejaid 18. Hinnangute järgi on Hiinas vähem kui 40 mandžu keelt oskavat õpetlast. Üliõpilased valivad harva mandžu keele õppimise, sest seda kasutatakse vaid vanade arhiivide uurimiseks.

Kirjaviis

Tähestikuna kasutatakse aastast 1599 alates modifitseeritud versiooni Mongoolia tähestikust. Kirjutatakse tulpades ülevalt alla, tulbad järgnevad üksteisele vasakult paremale. Enamikul tähtedest on 3-4 erinevat kirjapilti, sõltuvalt sellest, kas nad esinevad üksi, asuvad sõna alguses, keskel või lõpus.

Sõna keskel või lõpus olev o kirjutatakse tihti kahekordselt. Ükski sõna ei alga r-i ning kahe või enama kaashäälikuga.

Keele struktuur

Täishäälikud mandžu keeles (IPA-tähestikus)

Fonoloogia

Keeles on 6 vokaali ja 20 konsonanti, siin toodud kasutades IPA tähestikku.

Vokaalid: a, ə, i, o, ʊ, ɔ

Konsonandid: m, n, ɲ, ŋ, p, t, tʃ, k, b, d, dʒ, g, f, s, ʃ, x, r, l, j, w

Esineb vokaalharmoonia, kus eelneva silbi vokaal dikteerib afiksites kasutatavad vokaalid. Siinkohal näited kahest reeglist:

• a, e ja o puhul: sula-ha (maha jäetud), mute-re (on suuteline), tokto-ko (kinnitatud)
• ühesilbiliste i- ja u-lõpuliste juurte puhul e: bi-he (oli), ku-he (mädanenud)

Vokaalharmoonia reeglid ei kehti diftongide ja triftongide puhul.

Sõnade keskel ja liitsõnade liitumispunktis on tavaks jätta vokaalid hääldamata: tofohon (viisteist) --> tofhon, ere tele (siiani) --> ertele.

Süntaks

Sarnaselt eesti keelega eelneb manžu keeles genitiivatribuut sellega seonduvale nimisõnale: boo i ejen (maja isand). Sama kehtib adjektiivi, kesksõna ja osutava asesõna puhul: nikan mudan (hiina hääldus), mutere baita (teostatav asi), tere niyalma (see mees).

Tegusõna asub alati lause lõpus, sellele võib järgneda vaid sidesõna. Lause "kui olin eile oma isale selle asja andnud" oleks mandžu keeles: sikse (eile) bi (ma) mini ama de (oma isale) tere (selle) baita be (asja) buhabihe (olin andnud) manggi (kui).

Käänded

Mandžu keeles on 6 käänet:

• nominatiiv e nimetav;
• akusatiiv – partikkel be tähistab sihitist;
• genitiiv-instrumentaal – partikkel i (ng-lõpulise sõna puhul ni); omastav ja saavutamise vahend;
• datiiv-lokatiiv – partikkel de tähistab aega, kohta ja kaudsihitist;
• ablatiiv – alaltütlev, lisandub partikkel ci;
• prolatiiv – näitab sõna päritolu, sõnale lisandub partikkel deri (esineb teistest palju harvemini).

Keelenäited

Dulimbai Gurun
Hiina

Manju Uksura
mandžu rahvas

saiyoun
tere

sirame achaki
nägemiseni

Abade bi edun karanara?
Kus on vannituba?

Arvsõnad ühest kümneni: emu, žuwe, ilan, duin, sunža, ninggun, nadan, žakūn, uyun, žuwan.