Maks Pääbo

Maks Pääbo (eesnime rööpkujud: Max, Maksim, 2. detsember 1905 Nuustaku alevik, Otepää kihelkond, Tartumaa – 29. juuni 1986 Norrköping, Rootsi) oli eesti tehnikateadlane.^[1]

Elulugu

Maks Pääbo oli kooliõpetaja poeg.^[1]

Lõpetas 1923. aastal Läänemaa Ühisgümnaasiumi, õppis aastatel 1923–1924 Tartu Ülikooli matemaatikateaduskonnas, lõpetas 1928. aastal Budapesti Tehnikaülikooli masinaehitusinsenerina.

1929. aastal Haridusministeeriumi stipendiaadina Ungaris viibides tutvus tekstiilierialaga, täiendas end hiljem Saksamaal.

Oli 1930–1936 AS-i O. Kilgas insener, 1936–1940 tehniline juhataja, ühtlasi 1936–1940 Tallinna Eratekstiilkooli direktor, 1939–1944 Tallinna Tehnikaülikooli õppeülesande täitja mehaanilises tehnoloogias.

Põgenes 1944 Rootsi, kus oli firma AB Åke Berg tekstiilivabriku insener.^[1]

Uurimisvaldkond: tekstiilitehnoloogia, -masinad ja -materjalid, pneumaatiline kudumistehnika. Leiutas süstikuta kudumistelje Maxbo, millel kootud kangast iseloomustas väike kuluvus. Rakendas uusi telgi esimesena Malmö firmas MYA. Töid tekstiili alalt.^[1]

Eesti Inseneride Ühingu ja Insenerikoja mehaanikasektsiooni liige, Eesti Inseneride Ühingu teadusliku komisjoni referent, 1936–1940 Tekstiilieriteadlaste Liidu ja Tekstiilimeistrite Ühingu esimees.

Oli abielus kunstnik Vida Pääbo-Jusega. Nende tütar on tuntud raamatuillustraator Ilon Wikland.

Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944 II. Tartu 1994. Lk 266
Eesti riigi-, avaliku- ja kultuurielu tegelased 1918–1938. Tallinn 1939. Lk 216
Tallinna Tehnikumi ja TTÜ õppe- ja abijõud 1918–1944. Lk 51
"Eestlane revolutsioneerib maailma tekstiilitööstust". Stockholms-Tidningen Eestlastele, 7. detsember 1955. Lk 7
"Ins. Max Pääbo leiutis". Eesti Päevaleht nr 3, 2. aprill 1959. Lk 1
"Pääbo leiutus ka USA-sse". Eesti Päevaleht nr 27, 3. veebruar 1960. Lk 1
"Max Pääbo surnud". Eesti Päevaleht nr 54, 11. juuli 1986. Lk 6

Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.