Majandusintegratsioon

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Majandusintegratsioon (inglise keeles economic integration) on ühinemis- või liitumisprotsess, milles riigid asuvad vastastikuse kasu saamise eesmärgil teineteisega varasemast tihedamatesse majanduslikesse sidemetesse, omandavad õiguse müüa oma toodangut teiste ühinenud riikide turgudel ja võimaldavad teistel riikidel pääseda kas täiesti vabalt või suhteliselt väikeste ja järk-järgult vähendatavate piirangutega oma siseturule. Integreerumine eeldab, et iga riik kohandaks oma majandust tekkiva turu oludele, ei kasutaks oma siseturu kaitseks tolle ega looks enda ettevõtetele eriti soodustatud tingimusi, sealhulgas riikide subsiidiumide ja ekspordipreemiate näol.[1]

Eristatakse järgmisi integratsiooni vorme:

Rahvusvahelise majandusliku integratsiooni põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvahelise majandusintegratsiooni põhjuseks on majanduslik kasu, mis kaasneb vabakaubanduse olemasoluga. Selle saavutamiseks integreeruvad riigid regionaalseteks majandusühendusteks. Loobudes kaubanduspiirangutest, vähendatakse kaupade vahetamisega seotud tehingukulusid ning langeb ka hinnatase tarbijate jaoks. Hindade alandamise teiseks põhjuseks on suurenenud konkurents, mis sunnib ettevõtteid leidma uusi lahendusi, soodustades innovatsiooni. Suure siseturu olemasolu loob ettevõttele tootmises mastaabiefekti kasutamise tõttu võimaluse kasu saada ning püsida konkurentsivõimelisena. Tööjõu ja kapitali vaba liikumine ühtlustab tootmistegurite hinnad eri piirkondade vahel ning loob võimaluse majandusliku konvergentsini jõudmisele.[2]

Majandusliku integratsiooni kõige üldisemad jooned[muuda | muuda lähteteksti]

  • Integratsioon on püsivate ning süvenevate tööjaotussidemete arengu protsess teatud ettevõtte, majandusharude või majandusrajoonide vahel. Need sidemed täiendavad erinevaid majanduskomplekse ning arenevad rahvusvaheliste majanduskomplekside tekkimiseni;
  • Integratsioon on reguleeritav. See nõuab osavõtjatelt teadlikku kooskõlastatud tegevust. Aktiivset osa etendavad selles riigiaparaadid ja mitmesugused rahvusvahelised instituudid, kes püüavad suunata integratsiooni arengut valitsevate klasside huvides;
  • Integratsioon kannab regionaalset iseloomu ja arendab nendes piirkondades, kus selleks on vastavad majanduslikud ja poliitilised eeldused.
  • Integratsiooni raames toimuvad struktuurimuutused osavõtjate riikide majanduses, tekivad nendevahelised uued majanduslikud proportsioonid, mis aitavad kaasa ühiskondliku tööviljakuse tõusule;
  • Majanduslik integratsioon on tihedalt seotud sotsiaalsete suhete ja poliitikaga. Erinevalt rahvusvahelisest majanduslikust koostööst, millest võtavad osa kõik riigid, integreeruvad tavaliselt omavahel ainult ühetüübilise sotsiaal-majandusliku süsteemiga riigid. Siingi on erandiks sotsialistlik majandusühendus, mille raames tegutsevad osaliselt ka kapitalistlikud riigid;[3]

Rahvusvahelise majandusintegratsiooni vormid[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvahelise majandusintegratsiooni puhul on tegemist dünaamilise protsessiga, mis oma arengu käigus läbib mitu vormi. Üldjuhul saab majanduslikintegratsioon alguse enamsoodustus tollikokkulepete sõlmimisega vähemalt kahe riigi vahel. Nende riikide vahel kehtivad madalamad tariifid vastastikusel kaubavahetusel võrreldes tariifidega, mis on kehtestatud mõnele kolmandale riigile.

Edasi võib eristada erinevaid majandusliku integratsiooni tasemeid, mis eelkõige erinevad integratsiooniprotsesside ulatuse poolest.

  • Vabakaubanduspiirkond on riikidevaheline kokkulepe, mille kohaselt kaotatakse vastastikusel kaubavahetusel rahalised ja koguselised kaubandustõkked ehk loobutakse tollitariifidest ja kvootidest leppe sõlminud riikide vahel. Samas säilivad, aga vabakaubanduspiirkonna riikidel oma tollitariifid ja muud regulatsioonid kolmandate riikide suhtes.
  • Tolliliidu puhul toimub lisaks kaubandustõkete kaotamisele ka väliskaubanduspoliitika tasakaalustamine ja ühtsete kaubanduspiirangute (tariifide ja kvootide) kehtestamine kolmandatele riikidele. Rahvusvahelistel läbirääkimistel, kaubavahetust ja tariife puudutavates küsimustes, osalevad tolliliidu liikmed ühe isikuna.
  • Ühisturg toob lisaks eelnevale kaasa liikmesriikide vahelise tootmistegurite vaba liikumise ehk kapitali ja tööjõu vaba liikumise.
  • Majandusliit riikide vahel eeldab lisaks ühisturule ka fiskaalpoliitika tasakaalustamist. Fiskaalpoliitika tasakaalustamise puhul tuleb rõhutada eelkõige just maksumäärade võrdsustamist.
  • Rahaliit tähendab riikide grupi poolt ühise raha sisseseadmist. Rahaliidu loomine tähendab ühtlasi ka vajadust formeerida tsentraalne rahapoliitika institutsioon, mis määrab rahapoliitika kogu rahaliiduga ühinenud riikide grupile.
  • Täielik majanduslik liit ehk poliitiline liit eeldab liitu ühtse majanduspoliitikaga ja rahvusvahelistel läbirääkimistel kõikides majandusküsimustes ühe isikuna esinemist.

Euroopa Liit on selle kuuekümneaastase eksisteerimise juures kogenud erinevaid majandusintegratsiooni vorme ning on pärast Maastrichti lepingu jõustumist jõudnud ka ühisturuni. Olulisim on ühisraha kasutuselevõtt kaheksakümne liikmesriigi poolt, kuis osaliselt on jõutud ka maksude kooskõlastamiseni.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Majandusleksikon 1 osa Uno Mereste 2003 lk 270
  2. 2,0 2,1 Tallinna Ülikooli õppematerjal, Anneli Kommer lk 1-2
  3. Majandusteaduse ABC, Uno Mereste 1985, lk 464-465