Magnus Hirschfeld

Allikas: Vikipeedia
Magnus Hirschfeld, 1929

Magnus Hirschfeld (14. mai 1868 Kolberg (tänapäeval Kołobrzeg, Poola) – 14. mai 1935 Nice, Prantsusmaa) oli juudi rahvusest Saksa arst ja seksuoloog.

Elu[muuda | muuda lähteteksti]

Varasemad aastad[muuda | muuda lähteteksti]

Magnus Hirschfeld pärines juudi perekonnast ja oli Kolbergi arsti Hermann Hirschfeldi (1825–1885) poeg, kes määrati Prantsuse-Preisi sõja ajal meditsiiniteenistuses tehtud teenuste eest arstinõukotta.[1]

1887/1888 talvesemestril õppis Magnus Hirschfeld kõigepealt keeleteadust (filoloogiat) Breslaus, seejärel meditsiini Strasbourgis, Münchenis, Heidelbergis ja Berliinis, kus ta 1892. aastal doktorikraadi meditsiinis omandas. [2] Heidelbergis oli ta Badenia Heidelbergi kaasasutaja, mis vaba ja võimsa ühendusena oli 1896. aastal üks Saksa juudi usu üliõpilaste ühingute kartellikonventsiooni asutajaühendusi.[3] Seejärel avas ta Magdeburgis loodus- ja üldarstipraksise; kaks aastat hiljem kolis ta Berliini lähedale Charlottenburgi, mis oli tol ajal veel iseseisev.

15. mail 1897 asutas ta oma Charlottenburgi korteris aadressil Berliner Straße 104 (täna Otto-Suhr-Allee 127) koos kirjastaja Max Spohri, advokaadi Eduard Obergi ja kirjanik Franz Joseph von Bülowiga Teadus-Humanitaarkomitee (WhK), mille esimeheks ta valiti. Komitee oli esimene organisatsioon maailmas, mille eesmärk oli meestevahelised seksuaalaktid dekriminaliseerida. Saksamaa keisririigi kõrgemaile võimuorganile, Riigipäevale, esitati petitsioon paragrahv 175 krimininaalkoodeksist kustutamiseks, mis keelustas meestevahelisi seksuaalakte, kuid see petitsioon kukkus läbi.

1910. aastal avaldas Hirschfeld oma olulise uurimistöö Die Transvestiten: Eine Untersuchung über den erotischen Verkleidungstrieb ("Transvestiidid: Erootilise riietumisstiili uurimus"), mis võttis kasutusele termini transvestiit inimeste jaoks, kes kannavad vastassoost rõivaid. Hiljem välja antud ametlik transvestiiditunnistus tulenes sellest terminist.

1914–1933[muuda | muuda lähteteksti]

Hirschfeld koos Hiina arsti Li Shiu Tongiga, kes oli tema kauaaegne kaaslane ja romantiline partner
Viini hommikuleht
20. september 1920

Esimese maailmasõja ajal töötas Hirschfeld muu hulgas Punase Risti tellimusel sõjavangide arstina. Selle aja jooksul kirjutas ta tõenäoliselt tema kõige olulisema seksoloogilise töö, kolmeköitelise Seksuaalpatoloogia (ilmus 1917–1920).

1918. aastal asutas ta Dr. Magnus Hirschfeldi sihtasutuse, mis on aluseks tema veel ühele teedrajavale saavutusele, maailma esimese seksuaaluuringute institutsiooni Seksuaalteaduste Instituudi asutamisele Berliinis. Hirschfeld avas instituudi 6. juulil 1919 koos dermatoloog Friedrich Wertheimi ja mitmekülgse neuroloogi ja psühhoterapeudi Arthur Kronfeldiga, kes teadusliku avakõne pidas.

Samal aastal oli Hirschfeld konsultant ja osaline filmiajaloo esimeses geifilmis "Erinevalt teistest", autorilt Richard Oswald. Selles mängis ta enam-vähem iseennast arstina, kes teavitab, et homoseksuaalsus pole haigus.

1921. aastal korraldas instituut “Esimese rahvusvahelise seksuaalreformi konverentsi seksoloogia baasil”, millest võtsid osa tuntud seksuoloogid, kes olid poliitiliselt orientatsioonilt vasakliberaalsed ja astusid moraaliküsimustes patroneeriva riigi vastu. Nad jagasid veendumust, et seksuaalteadus oleks ühiskondlike reformide aluseks.[4] Hirschfeld oli ka 1923. aasta paiku asutatud Adolf Kochi naturistliku kultuuri instituudi juhtkonna liige.

1928. aastal toimus teine kongress Kopenhaagenis, kus asutati "Maailma Seksuaalreformi Liiga", mille esimeseks loetakse Berliini kongressi ja järgmised kongressid toimusid Londonis (1929), Viinis (1930) ja Brnos (1932). Peakontor asus Seksuaalteaduste Instituudis. 1935. aastal likvideeriti Seksuaalreformi Maailmaliiga; eriti aktiivne inglise keele sektsioon jätkas tööd “Sex Education Society” nime all.[4] Saksakeelsetest riikidest olid Maailmaliigas lisaks Magnus Hirschfeldile kaasatud ka Šveitsi psühhiaater Auguste Forel ning Austria sotsioloog ja Monistide Ühenduse aupresident Rudolf Goldscheid .

Pärast Hirschfeldi loengut Münchenis 1920. aastal, jälitasid ja solvasid mitu meest teda ja ta tuttavat. Brienner Strassel loobiti neid kividega ja peksti kumminuiadega. Hirschfeld kukkus lõpuks Eschenallee nurgal teadvusetult kokku. Kuna Berliini uudistebüroo Dena edastas telegraafiga uudise Hirschfeldi väidetavast surmast kodu- ja välismaal, ilmusid selle kohta teated paljudes ajalehtedes. Hirschfeld ise sai sellest teada 12. oktoobri hommikul "Leipziger Neuesten Nachrichtenist", mille ta teatava huumoriga “Denale” parandas: Ta on elus ja loodab, et sureb alles siis, kui on oma vastaseid enda seisukohtade õigsuses ja oma elutöö vajalikkuses veennud, mis võtab ilmselt üsna kaua aega." Ka hiljem jäi ta natsionaalsotsialistide laimukampaaniate sihtmärgiks, eriti Sturmeris, ja tema loenguid segati üha enam. 1926. aastal sõitis ta NSV Liidu valitsuse kutsel Moskvasse ja Leningradi. Ta jäi natsionaalsotsialistide jaoks eriliseks vaenlaseks (kuigi mõned neist olid isegi tema patsiendid) ja 1930. aastaks ei saanud ta end enam oma elus turvaliselt tunda. 1931. aastal võttis ta vastu kutse pidada loenguid USA-s ja reisis seejärel suure autundega läbi Põhja-Ameerika, Aasia ja Põhja-Aafrika.

Alates 1932. aastast[muuda | muuda lähteteksti]

Hoiatuste tõttu ei tõstnud ta enam jalga Saksamaa pinnale, vaid jäi eksiili, algul Zürichisse ja Asconasse Šveitsis, seejärel Pariisi ja Nice'i.

Natsitudengite marss Seksuaalteaduste Instituudi ees vahetult enne selle röövimist hävitamist 6. mail 1933 [5] [6]
Magnus Hirschfeldi hauakoht Nice'i La Caucade'i kalmistul, Arnold Zadikowi pronkstahvel
Per scientiam ad justitiam

Pariisis ebaõnnestus Hirschfeldi katse asutada koos arst Edmond Zammertiga uus instituut (Institut des sciences sexologiques). 1934. aastal kolis ta Nice'i, kus ta 1935. aastal oma 67. sünnipäeva päeval suri. Tema elu moto on kirjutatud tema hauakivile[7] Nice'is: "Per scientiam ad justitiam" ("läbi teaduse õigluseni").

Karl Giese ja Magnus Hirschfeld
Mälestustahvel Magnus-Hirschfeld-Uferil Berliin-Moabitis

Aastatel 1933–1934 kirjutas Hirschfeld natsionaalsotsialistliku rassilise doktriini analüüsi ja ümberlükkamise, mis avaldati postuumselt ingliskeelses tõlkes 1938. aastal pealkirja all Rassism. See teos on üks esimesi, mis kasutab mõistet rassism.

Hiline eraelu ja pärandus[muuda | muuda lähteteksti]

1920. aastate alguses tutvus Hirschfeld loengus Karl Giesega, kes sellest ajast koos temaga elas ja Hirschfeldi instituudi arhiivis töötas.[8] 1931. aastal tutvus ta Shanghais 23-aastase meditsiiniüliõpilase Tao Liga (sündinud 1907; kodanikunimega Li Shiu Tong), kellest sai tema teine väljavalitu.[9]

Hirschfeld elas kuni surmani koos oma kahe armukesega Šveitsis ja Prantsusmaal ménage à trois's.[10] Kaks kuud varem oli ta mõlemad oma ainupärijateks nimetanud sõnaselge tingimusega, et tema pärandit ei kasutata isiklikuks tarbeks, vaid ainult seksuaalteaduse eesmärkidel.[11] Karl Giese pälvis raamatukogu ja need esemed, mis olid "tema abiga Saksamaalt päästetud"[12]. Karl Giese sooritas 1938. aasta märtsis Brnos enesetapu. Tema pärija, advokaat Karl Fein, küüditati ja mõrvati natsirežiimi poolt 1942. aastal. Sellest ajast alates on tema valdused ja Hirschfeldi pärand kadunud.

Li Shiu Tong, kes oli Hirschfeldi eksiilis oma varandusega toetanud, sai Hirschfeldi väärtpaberid, raamatud ja isiklikud märkmed. Li suri 5. oktoobril 1993 Vancouveris.[13]

Väljaanded (valik)[muuda | muuda lähteteksti]

Berliini kolmas sugu, H. Seemann, Berliin ja Leipzig 1904
Die Gurgel von Berlin, H. Seemann, Berliin ja Leipzig 1905.
Tervishoiusüsteemi riigistamine, Berliin 1919

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Ralf Dose: Die Familie Hirschfeld aus Kolberg. In: Kotowski/Schoeps (Hrsg.): Der Sexualreformer Magnus Hirschfeld. Berlin 2004, S. 37.
  2. ↑ Wilfried Witte: Hirschfeld, Magnus. In: Werner E. Gerabek, Bernhard D. Haage, Gundolf Keil, Wolfgang Wegner (Hrsg.): Enzyklopädie Medizingeschichte. De Gruyter, Berlin/New York 2005, ISBN 3-11-015714-4, S. 602 f.
  3. ↑ Peter Kaupp: „Dort, wo man Bücher verbrennt…“, in Studentenkurier 2/2008, S. 7
  4. ↑ 4,0 4,1 Online-Ausstellung der Magnus-Hirschfeld-Gesellschaft, Seite: Sexualreform und Sexualwissenschaft
  5. ↑ German students parade in front of the Institute for Sexual Research prior to their raid on the building. The students occupied and pillaged the Institute, then confiscated the Institute's books and periodicals for burning., United States Holocaust Memorial Museum
  6. ↑ Günter Grau: Lexikon zur Homosexuellenverfolgung 1933- 1945, Lit Verlag, Berlin 2011, ISBN 978-3-8258-9785-7, S. 160
  7. ↑ Hirschfelds Grab befindet sich bis heute auf dem Cimetière de Caucade, Carré 9, Grabnummer 18.543. Ein Foto des Grabes und der Lageplan des Friedhofs findet sich auf der Website Kapitel: hirschfeld-berlin.de, Bereich Unsere Arbeit/Gedenken/Grabstelle in Nizza.
  8. ↑ Manfred Herzer: Magnus Hirschfeld. Leben und Werk eines jüdischen, schwulen und sozialistischen Sexologen. Frankfurt(Main)/New York 1992, S. 85.
  9. ↑ Herzer, S. 86.
  10. ↑ Herzer, S. 91.
  11. ↑ Herzer, S. 147.
  12. ↑ Ralf Dose: In memoriam Li Shiu Tong (1907–1993) zu seinem 10. Todestag am 5. Oktober 2003. In: Mitteilungen der Magnus-Hirschfeld-Gesellschaft, Heft 35/36, Berlin 2003, S. 9–23 (= Dose), S. 9, Anm. 1.
  13. ↑ Dose, S. 15.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Magnus_Hirschfeld&oldid=6568874"