Magnetiline polarisatsioon

Magnetiline polarisatsioon (tähis $J$, ühik tesla) on füüsikaline suurus makroskoopiliste keskkondade elektrodünaamika valdkonnast. Seda tuleb eristada dielektrilisest polarisatsioonist. Magnetiline polarisatsioon iseloomustab magnetvoo tihedust magnetmaterjalis, tähis $B_{m}$, millest on lahutatud magnetvälja osa vaakumis $B_{0}$:

${\begin{aligned}J&=B_{m}-B_{0}\\&=B_{m}-\mu _{0}\cdot H,\end{aligned}}$

kus $\mu _{0}$ on magnetiline konstant ja $H$ on magnetvälja tugevus.

Magnetiline polarisatsioon $J$ on seotud magnetvoo tihedusega vaakumis $B_{0}$ magnetilise vastuvõtlikkuse $\chi _{m}$ kaudu:

$J=\chi _{m}\cdot B_{0}$

ja materjali magneetumusega $M$ magnetiise konstandi $\mu _{0}$ kaudu:

$J=\mu _{0}\cdot M.$