Mine sisu juurde

Magenta lahing

Allikas: Vikipeedia
Magneta lahing
Osa Itaalia teisest iseseisvussõjast
"Magneta lahing" (Gerolamo Induno, 1861)
Toimumisaeg 4. juuni 1859[1]
Toimumiskoht Magneta, Lombardia-Veneetsia Kuningriik, Austria Keisririik
(tänapäeva Itaalia)
Tulemus Prantsuse-Itaalia võit
Osalised
Austria Prantsusmaa
Sardiinia
Väejuhid või liidrid
Ferenc Gyulay
Guglielmo Alberto di Montenuovo
Napoleon III
Patrice de Mac Mahon
Jõudude suurus
58 183 jalaväelast
3435 ratsaväelast
152 kahurit
49 945 jalaväelast
1207 ratsaväelast
87 kahurit
Kaotused
1368 hukkunut
4358 haavatut
4500 teadmata kadunut
Kokku:
10 226
707 hukkunut
3223 haavatut
655 teadmata kadunut
Kokku:
4585

Magenta lahing oli Itaalia teise iseseisvussõja lahing, mis leidis aset 4. juunil 1859 Magenta linna lähedal Lombardia-Veneetsia Kuningriigis, mis kuulus Austria Keisririigi koosseisu. Keiser Napoleon III-l õnnestus juhtida Prantsuse-Sardiinia koalitsioon Austria marssali Ferenc Gyulay vastu võidule.

Napoleon III sõjavägi ületas Ticino jõe ning ründas taganema sunnitud Gyulay Austria armeed paremalt küljelt. Maastik polnud avar ning puud ja niisutuskanalid tegid keerukate manöövrite kordasaatmise võimatuks. Austerlased seadsid kohalikes taludes üles kaitsepunkrid. Põhiosa Prantsuse väest moodustasid 5000 keiserliku kaardiväe grenaderi, kes kandsid endiselt Esimese Keisririigi stiilis mundreid. Magneta lahing ei olnud mastaabilt eriliselt suur, kuid Prantsuse-Sardiinia liidu jaoks kujunes võit otsustavaks. Lahinguteenete eest tehti Patrice de Mac Mahonist Magneta hertsog ning aastal 1873 sai temast Prantsusmaa president.

  1. Ambès, Intimate Memoirs of Napoleon III: Personal Reminiscences of the Man and the Emperor, 1912, p. 148.
  • Brooks, R. (2009). Solferino 1859: The Battle for Italy's freedom. Osprey Publishing. ISBN 978-1-84603-385-8.