Madrigalkomöödia

Madrigalkomöödia ehk madrigalikomöödia on muusikažanr ja muusikateatrižanr, mis laiemas tähenduses kujutab enesest ilmalike vokaalteoste seeriat, mida seob omavahel vähem või rohkem määratletud lugu ning milles muusikal on tegevust, tegelasi või olukorda kirjeldav ülesanne. Madrigalkomöödia on eelkõige seotud itaalia hilisrenessansiaegse meelelahutusmuusikaga ja terminina võttis selle kasutusele 20. sajandi muusikateadlane Alfred Einstein.

Madrigalkomöödia mõistet selgitab teadaolevalt esimest korda Orazio Vecchi oma "L'Amfiparnaso" (1597) väljaandes, nimetades teost alapealkirjaga comedia harmonica ja selgitades seda eessõnas veel mõistega 'muusikaline komöödia' (comedia musicale). Madrigalkomöödia mõiste võttis esmakordselt kasutusele Alfred Einstein, keda teised uurijad on järginud üldiselt meelevaldselt, kuna tuleks teha vahet kirjanduslike komöödiate põhjal loodud ja lihtsalt kirjeldava loomuga lugudel, nagu näiteks Alessandro Striggio "Il cicalamento delle Donne al bucato" (1567), Giovanni Croce "Triaca musicale" (1595) või Adriano Banchieri "Barca di Venetia per Padova" (1605), mida kõiki ei tohiks liigitada ühte kategooriasse. Banchieri kolm madrigalkomöödiat on kogumid kolmehäälseid kantsonette, mis kvalifitseeruvad madrigalideks vaid väga üldises tähenduses. Madrigalkomöödiate tavaliselt humoorikas sisu on viinud selleni, et on loodud ekslik korrelatsioon sõnade 'komöödia' ja 'koomiline' vahel, eirates kirjandusliku komöödia mõistet, mida kasutab Orazio Vecchi ja mis hõlmab niihästi tõsiseid (grave) kui ka lõbusaid (piacevole) portreid isikutest, kes on pärit "elust enesest".

Olulised teosed

Vecchi "L'Amfiparnaso" on esimene katse ühendada muusikat koomilise luulega. Selle teema ning jaotus proloogiks, 3 vaatuseks ja 13 stseeniks sarnaneb omaaegse farsi või 1568 Münchenis ette kantud Massimo Troiano ja Orlando di Lasso kolmevaatuselise improviseeritud commedia dell'arte etendusega, mitte viievaatuselise commedia erudita’ga. 1597 Veneetsias trükitud Angelo Gardano väljaandes leiduvad puulõiked, mis illustreerivad iga stseeni, näidates, et need olid ette nähtud stimuleerima esitajate visuaalset kujutlusvõimet. Vecchi palub teose eessõnas esinejaid kujutada tegevust ette oma vaimusilmas. See soov saab selgeks juba proloogis, mis ei ole ette nähtud lavastatuna: "tegevuskohaks on maailma suur teater ... tea, et spektaakel, millest jutt, on näha meeltes, kuhu see jõuab läbi kõrvade, aga mitte läbi silmade. Vaiki nüüd ning vaatamise asemel kuula."

Banchieri "La pazzia senile" (1598), "Il studio dilettevole" (1600), "Il Metamorfosi musicale" (1601) ja "Prudenza giovenile" (1607, väiksemate muudatustega uuesti avaldatud aastal 1628 nime all "Saviezza giovenile") järgivad Vecchi loodud eeskujusid. Kõik need teosed on peaaegu identse süžeega: lugudes tegutsevad naiste poolt tüssatud totrad vanamehed. Sellised lood on tüüpiliseks giustiniana näiteks, mille laienduseks on paljud komöödiad. Nende dramaatiline jätkuvus on veelgi vähem arendatud kui "L'Amfiparnaso's", tuginedes põhiliselt commedia dell'arte standardsetele karakteritele, mis on vajanud elluärkamiseks vaid vähest muusikalist visandamist. Banchieri peab selgelt silmas publikut, lastes lauljatel lugeda valjusti pealkirju ja sisukokkuvõtteid, mis on trükitud iga üksiku muusikalise numbri eel, "et kuulajad teaksid, mida lauldakse". Ta annab ka juhised, et noodivõtme muudatus tähendab transponeerimist oktavi võrra üles või alla sõltuvalt sellest, kas kujutatakse mehi või naisi, võimaldades nii näiteks viie tegelasega etendust kanda ette kolme mehe poolt, kes laulavad vastavalt tegelase soole ja karakterile vajadusel falsetiga. Banchieri enda sõnastatud eesmärgiks polnud "midagi muud kui veeta tund vaba aega", mis viitab sellele, et komöödiad olid seotud itaalia akadeemiate sotsiaalse ja seltskondliku eluga õhtustel meelelahutuslikel koosviibimistel.

Vecchi "Le veglie di Siena" (1604) laenab oma vormi "imiteerimismängult", mida kirjeldab Girolamo Bargagli oma traktaadis "Dialogo de’giuochi che nelle vegghie sanesi si usono di fare" (1572), milles on kirjeldatud Siena Akadeemia internaadis mängitud mänge. Vecchi muusikalises versioonis teeb mängujuht ettepaneku, et üks tegelastest imiteerib kõnes ja maneerides sitsiillast, teine talunaist, kolmas sakslast, neljas hispaanlast, viies prantslast, kuues veneetslast ja seitsmes juuti. Kõiki neid isikuid imiteeritakse kolmehäälsetes villanellades häält vastavalt vajadusele ja tegelase kirjeldamisele muutes. Imiteerimise õnnestumist kommenteerib seejärel kogu ansambel. Õhtu teises pooles oli kujutatud jahti Cupidole ("Armujaht", La caccia d'Amore) ja etendus põhines ristsõnamõistatustel (bisticci). Selles näitas Vecchi oma vaimukust, portreteerides madrigali vormis mitmesugused "nüüdismuusika veidrusi", milles tõsised armastuse meeleolud olid vastuolus õhtu esimese poole naljakate kapriisidega.

Giovanni Gastoldi balletto'de kogumik "Balletti a cinque voci ... per cantare, sonare, et ballare" (1591) on oma eesmärkidelt sarnane Vecchi "naljadega", moodustades orgaanilise terviku, milles osalised kujutavad selliseid fantaasiategelasi nagu Hea Huumor, Rahulolu, Lootusrikas armastus jne.

Kronoloogiline loend

Sulgudes revideerimise aasta

• 1567 Alessandro Striggio "Il Cicalamento delle donne al bucato"
• 1590 Giovanni Croce "Mascarate piacevoli et ridicolose"
• 1590 Orazio Vecchi "Selva di varia ricreatione"
• 1594 Simone Balsamino "Novellette"
• 1595 Giovanni Croce "Triaca musicale"
• 1597 Orazio Vecchi "L’Amfiparnaso"
• 1597 Orazio Vecchi "Il Convito musicale"
• 1598 (1599) Adriano Banchieri "La Pazzia senile"
• 1599 Adriano Banchieri "Il Donativo di 4 asinissimi personaggi"
• 1600 (1603) Adriano Banchieri "Il Studio dilettevole"
• 1600 Gasparo Torelli "I fidi amanti"
• 1601 (1606) Adriano Banchieri "Il Metamorfosi musicale"
• 1604 Adriano Banchieri "Il Zabaione musicale"
• 1604 Orazio Vecchi "Le Veglie di Siena"
• 1605 (1623) Adriano Banchieri "Barca di Venetia per Padova"
• 1607 Adriano Banchieri "Prudenza giovenile"
• 1608 Adriano Banchieri "Festino nella sera del Giovedi grasso"
• 1614 Adriano Banchieri "Tirsi, Fili e Clori" (teos on kadunud)
• 1622 Adriano Banchieri "Vivezze di flora e primavera"
• 1625 Adriano Banchieri "La Sampogna musicale"
• 1628 Adriano Banchieri "Saviezza giovenile"
• 1630 Adriano Banchieri "Trattenimenti in villa"