Määratletuse põhimõte
Määratletuse põhimõte (ka määratletusnõue, ettenähtavuse põhimõte, definitiivsuse põhimõte) on karistusõiguslik printsiip, mis määrab, et seaduse normid peavad olema võimalikult selged ja arusaadavad. Karistusõigus peab piisava täpsuse ja selgusega näitama, millise teo eest isik vastutusele võetakse.[1]
Määratletuse põhimõtte sisu tuleneb ladinakeelsest väljendist nullum crimen nulla poena sine lege certa (pole kuritegu ega karistust ilma selge seaduseta). Selgelt ja arusaadavalt määratletud peavad olema nii karistatav tegu kui ka karistus.[2]
Ainult seadusandja saab tagada, et karistusõiguse normid ei oleks ebamäärased või arusaamatud. Samas ei tähenda määratletuse põhimõte tõlgendamise keeldu, kuna ükski seadus ei saa olla igas olukorras nii täpne, et seda poleks vaja tõlgendada.[3]
Õiguslik alus[muuda | muuda lähteteksti]
Määratletuse põhimõtte aluseks on põhiseadus. Määratletuse põhimõte tuleneb kahe põhiseaduse sätte koosmõjust: põhiseaduse § 23 lg 1 ja § 13 lg 2.[1] Esimene neist sätestab karistusõiguse seaduslikkuse põhimõtte, mida kajastab ladinakeelne väljend nullum crimen nulla poena sine lege (pole kuritegu ega karistust ilma seaduseta). Määratletuse põhimõte on seaduslikkuse põhimõtte alaliik. Teine säte tagab isikutele kaitse riigivõimu omavoli eest.[4]
Karistusseaduses eraldi määratletuse põhimõtet sätestatud ei ole, sest määratletuse põhimõte on suunatud seadusandjale ning seetõttu peab see nõue tulenema põhiseadusest.[5]
Määratletuse põhimõte Riigikohtu praktikas[muuda | muuda lähteteksti]
Kõige tihedamalt on kohtupraktika määratletuse põhimõtte seostanud seaduse täpse sõnastuse, piisavalt kitsa tõlgenduse ning süüdistuse ja karistuse konkreetsusega[1].
Riigikohus on leidnud, et väär- ja kuriteo tunnused peavad olema vähemalt nii selged, et nendest on võimalik tõlgendamise teel aru saada. Karistusõigusliku normi sisu selgitamisel tuleb eelkõige tugineda grammatilisele tõlgendamisele ehk normi sõnastuse analüüsimisele ja avamisele. See kinnitab arusaama, et määratletuse põhimõte ei tähenda tõlgendamise keeldu.[6] Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt märkinud, et seaduse tekstist ei tohi ulatuslikult kõrvale kalduda, kui see tooks kaasa isiku õiguste piiramise.[7]
Määratletuse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist ega kaalutlusõiguse sätestamist. Seega, mitte igasugune ebaselgus ei ole automaatselt vastuolus määratletuse põhimõttega. Seisukohta toetab ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika, mille kohaselt on vältimatu, et paljud õigusmõisted on ähmased ja nende tõlgendamine on praktika küsimus.[8] Määratletuse põhimõttest tulenev selguse nõue on täidetud, kui isik saab seaduse sõnastusest aru, milliste tegude ja tegevusetuse tulemusel võetakse ta kriminaalvastutusele. Seaduse tekstist arusaamisel võib tugineda vajadusel kohtu tõlgendusele või õigusspetsialisti abile.[9]
Määratletuse aste ei ole kõikide normide puhul sama. Selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis piiravad isikute õigusi. Määratletuse mõõdupuuks on keskmiste võimetega isik: seaduse määratletust ei tule hinnata konkreetse kohtuvaidluse poolte seisukohalt vaadatuna. Määratlematuse põhimõttega on vastuolus seadused, millest keskmiste võimetega isik aru ei saa.[10]
Määratletuse põhimõtte vajalikkus[muuda | muuda lähteteksti]
Määratletuse põhimõtte peamine idee ja eesmärk on vältida laialivalguvalt ja ebamääraselt sõnastatud norme.[11] Määratletuse põhimõte peab tagama selle, et igaühel on võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus sellise käitumise eest ähvardab. See annab isikule võimaluse oma käitumist vastavalt karistusõigusele kujundada.[12]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Sootak, J. Karistusõiguse üldosa terminitest ehk Elu seaduse fassaadi taga – Õiguskeel 2016/2, lk 8.
- ↑ RKÜKo 3-4-1-16-10, p 50.
- ↑ Narits, R. Õiguse entsüklopeedia. Tallinn: Juura 1995, lk 162-163.
- ↑ Ööbik, A. Nullum crimen nulla poena sine lege põhimõte ja õiguse tõlgendamise klassikalised meetodid Eesti Riigikohtu praktikas. Magistritöö. Juhendaja dr. iur. Mario Rosentau. Tartu: Tartu Ülikool 2016.
- ↑ Ernits, M. jt. Karistusseadustiku üldosa eelnõu. Eelnõu lähtealused ja põhjendus. Tallinn: Juura 1999, lk 14.
- ↑ RKKKo 3-1-1-102-13 p 9.
- ↑ RKKKo 4-17-4621 p 14.
- ↑ RKPJKo 3-4-1-19-10 p 40.
- ↑ RKKKo 1-16-5792 p 12.
- ↑ RKPJKo 3-4-1-33-05 p 22.
- ↑ Sootak, J. (koost.). Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2018, ptk VI 2.4., lk 189.
- ↑ RKÜKo 3-4-1-16-10 p 50.