Luxeuil' klooster
Luxeuil' klooster ([lyksœj]; Abbaye Saint-Pierre et Saint-Paul) oli 6. sajandil püha Columbanuse asutatud ja Peetrusele pühitsetud klooster Luxeuil-les-Bainsis Haute-Saône'i departemangus Franche-Comté'is Prantsusmaal.[1]
Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]
Kloostri asutas 585. aastal gallo-rooma kindluse Luxoviumi varemetele iiri munk Columbanus. Ta pühitses selle Peetrusele ja kloostrist sai peagi Gallia üks tähtsamaid ja õitsvamaid. Pärimuse kohaselt oli munkade kogukond nii suur, et jumalateenistusel laulsid koorid kordamööda ja palve kõlas katkematult (laus perennis) päeval ja ööl. Pole väga täpselt teada, kas Columbanus sätestas sellele kloostrile reeglistiku suuliselt või kirjalikult, kuid arvatavasti oli see suures osas laenatud toonastest Iirimaa kloostritest. Seda täiendas üha enam kogu Lääne-Euroopa kloostrites järgitud benediktlaste kloostrireegel, mis nägi ette abti korrapärase valimise, reglementeeris tema suhteid munkadega ning kloostriametnike ametisse nimetamise ja neile delegeeritud volitused. Aastal 603 heitis kirikukogu Columbanusele ette ülestõusmispühade tähistamist Iirimaa traditsiooni kuupäeva järgi, kuid vastuolu tegelikuks põhjuseks võis olla Columbanuse jäikus suhtluses Burgundia õukonnaga. Pärast Columbanuse pagendusse minemist asus kloostrit juhtima abt Eustatius, kellele Columbanus oli ülesandeks teinud koolide rajamise. Eustatiuse ja järgmise abti Waldeberti ajal omandasid need koolid suure tuntuse, seal said hariduse paljud vaimulikud ja Luxeuil' kloostril oli suur mõju terves Burgundia riigis. Luxeuil' mungad rajasid kloostrid Bobbios Itaalias, Saint-Valérys ja Remiremontis. Luxeuil's valmistas Lérinsi kloostri abt Conon ette oma kloostrireformi, ja Luxeuil' kloostrikorraldusest lähtusid Normandia Fontenelle ja Jumièges' kloostrite asutajad.[2]
Umbes 732. aastal rüüstas kloostrit Arlesi kaudu Burgundiasse tunginud mauride sõjavägi. Asula vallutati ja enamus kogukonnast tapeti, sh kloostri abt. Ellujäänud ehitasid kloostri taas üles. 816. aastal abt Ansegisuse ajal uuendas keiser Ludwig Vaga kloostri õigusi, taastas kiriku ja munkade eluhooned ning uuendas kloostrikorralduse. Kloostrit ja selle ümber tekkinud väikelinna laastasid 886. aasta paiku viikingid ja 917. aastal ungarlased.
Alates 15. sajandist käis kloostri tegevus kohale määratud, ent kloostris mitte viibivate abtide institutsiooni tõttu alla. Keiser Karl V kärpis Luxeuil' abtide võimu. 1634. aastal lõpetati abtide määramine ning Luxeuil' klooster liideti vannistide reformiliikumisega. 1768. aastast pärinev dokument teatab, et kogudus on arvukas ja distsipliin hea.
Prantsuse revolutsiooni ajal saadeti mungad laiali. Suuremale osale kloostri territooriumile on tänapäeval ehitatud linn, kuid 14. sajandil ehitatud ja Pühale Peetrusele pühitsetud kloostrikirik säilis. Kloostri teisi hooneid kasutas 1901. aastani Besançoni piiskopkonna seminar. Kirik on Luxeuil-les-Bainsi kihelkonnakirik.
Pildid[muuda | muuda lähteteksti]
-
-
Vaade Luxeuil' kloostrikirikule põhjast
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]