Luise Vaher

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Luise Vaher (kuni 1944. aastani Luise Kapstas; 3. september (vkj 21. august) 1912 Valgamaa (toona Tartumaa), Tõlliste mõis – 14. veebruar 1992 Viljandi) oli eesti kirjanik.

Vaheri teoste juures on esile toodud osavalt loodud rahvalikke tegelasi[1], dramaatilist sündmustikku ja omas ajas tundlike teemade käsitlemist, samuti "lopsakat ja turrakat" kõnepruuki[2].

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Vaher sündis aidamehe peres, õppis algul Valga 2. algkoolis, seejärel Võru õpetajate seminaris ja Valga tütarlaste gümnaasiumis, mille lõpetas 1932. aastal. Pärast kooli lõpetamist töötas ta Kaagjärve vallas vanemate talus, aastatel 1938–40 Karula vallamajas ametnikuna.[2]

Kui Eestis algas Nõukogude okupatsioon, osales Vaher aktiivselt uue korra ülesehitamises, mh oli Valgamaa täitevkomitee sekretär. Aastal 1941 astus ta hävituspataljoni ja 1942–44 tegutses rindeõena Eesti Laskurkorpuses. Nii enne seda aastatel 1940–41 kui ka Eestisse naasnuna töötas ta Valga ajalehes toimetajana, 1944–45 oli Valgamaa haridusosakonna juhataja.[2]

1950. aastal sattus Vaher konflikti kohalike parteijuhtidega ning visati välja parteist, kuhu kuulus alates 1948. aastast (ennistati liikmeks 1989). Ta kolis Viljandisse, kus elas elu lõpuni, algul töötades töölisena linavabrikus. Alates 1960. aastast oli ta kutseline kirjanik, alates 1961. aastast kirjanike liidu liige.[2]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Vaher on tuntud peamiselt oma romaaniloomingu poolest, kuid on kirjutanud ka lühiproosat. Romaanidest tõuseb esile II maailmasõjast jutustav nn Hargula triloogia ("Rindeõde", "Tormipöörises", "Põlev pärisosa"), diloogia moodustavad "Päeva palge ees" ja "Meelespealillede hõng", mis keskenduvad kolhooside rajamisele. Kohati kriitilise kirjelduse tõttu sai viimane teos ilmuda alles paarkümmend aastat pärast kirjutamist.[2]

Romaanid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Emajõe jutustus" (1960, 1959. aasta romaanivõistluse III auhind)
  • "Rindeõde" (1964)
  • "Päeva palge ees" (1968, 1967. aasta romaanivõistluse III auhind)
  • "Tormipöörises" (1982)
  • "Meelespealillede hõng" (1983, 1965. aasta romaanivõistluse ergutuspreemia nime all "Ma purustasin päikese")
  • "Põlev pärisosa" (1987, Tammsaare-nimelise kolhoosi preemia 1988)

Lühiproosa[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Katrina Üle" (proosakogu, 1962)
  • "Reportaaž Tuhande ja Rõõmu tänavalt" (jutustus, 1962)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Olev Jõgi. Üks epohhiromaan oma kahe poolega. – Looming 1961, nr 6, lk 949–952.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Eesti kirjanike leksikon. Koostanud Oskar Kruus ja Heino Puhvel. Toimetanud Heino Puhvel. Tallinn: Eesti Raamat, 2000.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Väino Ilus. Järjekordne esikromaan. – Keel ja Kirjandus 1961, nr 5, lk 312–314.
  • Olev Jõgi. Üks epohhiromaan oma kahe poolega. – Looming 1961, nr 6, lk 949–952.
  • Olev Jõgi. Kirjandusvõistluste kulissitagustes Rudolf Sirgega. – O. Jõgi. Hetki ja viipeid. Neljas valik kriitikat. Tallinn: Eesti Raamat, 1988, lk 163–173.
  • Olaf Utt. Ajastu ja inimesed. – Sirp ja Vasar 3. III 1961.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]