Lubokk

Lubokk (vene keeles лубок, лубочная картинка; venekeelsest sõnast луб 'niin', лубок tähendab puukooretükki) on selgitavate tekstidega varustatud detailirohke trükipilt vene rahvakunstis^[1], teostatud enamasti puulõikena, harvem vasegravüüri- või litograafiatehnikas ja käsitsi koloreeritud^[2]. Luboki kujundid olid lihtsad ja kergestimõistetavad, teemad olid pärit kirjandusest, piibliloost või rahvajuttudest, kuid pilt võis kajastada ka päevakajalisi, sealhulgas poliitilisi sündmusi.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lubokk rahvaliku kunstivormina tekkis 18. sajandi teisel poolel slaavi aladel. Kunstilise käsitöötoote valmistajad – talupoegadest poolkunstnikud või ka linnakäsitöölised – tegid neid humoorikaid "ilupilte" mõisnikele, oma küla elanikele ja käsitöölaatadel müümiseks. Ei sisult ega vormilt sarnanenud lubokk Peterburi akadeemias õppinud kutseliste kunstnike töödega.

Ehtne rahvalik lubokk sai alguse linnakeskkonnas, sealsetes käsitöökodades, kuid tema juured on siiski talupoeglikud ja pärit maalt, talurahva käsitöötraditsioonidest, kus talupoeglikku majapidamist kaunistati maalitud piltidega. Tihti olid maalitud ka lihtsad tarbeesemed, näiteks vokk "pildi asemel" seinal. Et linnakäsitöölised olid reeglina maalt linna rännanud pärisorjad, tekkis seal "uus" pildimaalimismeetod. Professionaalselt kunstilt võeti üle süžeed, motiivid ja teemad, mis sulandati oma keskkonda ja kohandati rahvapäraste talupoeglike arusaamade ja ideedega.

Selliseid lubokipilte tellisid mõisnikud, kellel olid tihti oma pärisorjadest "hoovikunstnikud", kes tegid pilte nii mõisnikule kui ka kohalikele külaelanikele. Käsitöölistest pildimeistrid ei muutunud diletantideks ja lihtsalt jäljendajateks, sest nad säilitasid kohalikule folkloorile omase kujundliku mõtlemise, jäädes enamasti seotuks rahvakunsti sfääriga. Samuti tuleb vene "iseõppijate" kunstis ära märkida pikaajalisi ikoonimaalitraditsioone, mis kandusid osaliselt lubokki üle. Pildid väljendasid tolle ajajärgu vene rahvalikku maitset, linnakultuuris kandsid lubokimaalid edasi talupoeglikku alamkeskklassi kultuuri.

19. sajandi II poolel (mida mõjutas ka pärisorjuse kaotamine 1861. aastal, mil talupojakultuur hakkas jäljendama aristokraatlikku kultuuri ja sellega segunema), hakkasid talupojamaalid kaduma, asemele tulid trükitud pildid. Trükipressi kasutuselevõtuga tekkis masstoodang, kadus varasem ilmekus ja lubokk muutus tsenseeritud, massidele mõeldud pildiks.^[3]