Adaptatsioon (kirjandus)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Adaptatsioon ehk kohandamine on kultuuriteaduste valdkonnas protsess, mille käigus muudetakse objekti nii, et ta vastaks uuele / alternatiivsele eesmärgile, keskkonnale või funktsioonile.

Kirjanduses tähendab adapteerimine kirjandusteose (nt romaani, näidendi, luuletuse) ülekandmist teise liiki, žanrisse või meediumisse, näiteks teksti kohandamist näidendiks, filmiks, koomiksiks, videomänguks või teemapargiks [1]. Adaptatsioon (mugandamine) võib samuti tähendada kirjandusteose muutmist sama žanri piires nii, et muudetakse teksti eesmärki (nt kohandatakse tekst mõnele teisele lugejate sihtrühmale või kirjutatakse alustekstist lihtsustatud versioon (nt "Gulliveri reisid" lastele). Tavapärane on see, kui muudetakse alusteksti žanri (nt Seth Grahame-Smith on kirjutanud Jane Austeni klassikalise romaani põhjal õudusromaani "Uhkus ja eelarvamus ja zombid" ; Eno Raud on regivärsilise "Kalevipoja" ümber jutustanud proosavormis).

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Adaptatsiooni on ajalugu ulatub kaugele. Ajaloolised sündmused, suuline pärimus ja legendid on pakkunud inspiratsiooni maalide, skulptuuride ja vitraažide loomiseks ning mitmesuguste lugudele lugude jutustamiseks eepostes ja romaanides [2]. Näiteks Shakespeare’i "Romeo ja Julia" aluseks on Rooma poeedi Ovidiuse "Pyramus ja Thisbe", millest omakorda kohandati menukas Leonard Bernsteini muusikal "West Side Story", hiljem veel Aasia gängsterite märulifilm "Romeo peab surema" (režissöör Andrzej Bartkowiak) ja kaasajastatud uusesitus "Romeo + Julia" (rešisöör Baz Luhrmann). A. Dumas romaani "Kameeliadaam" põhjal kohandas Giuseppe Verdi ooperi "La Traviata", nii romaan kui ka ooper olid omakorda aluseks Baz Luhrmani filmile "Moulin Rouge".

Kirjanduslikust adaptatsioonist hakati rohkem rääkima 20. sajandi algul, mil kultuuripilti tõusis kinokunst. Filmi ajaloolise algusega käib kaasa kirjandusteoste ja näidendite adapteerimine suurele ekraanile [3]. Esimestest ekraanikohandustest alates võib täheldada ka pingeid kirjanduse ja filmi vahel. Robert Stam toob välja mitmed põhjused, miks kirjandus on säilitanud privilegeeritud positsiooni filmikunsti ees. Sotsiaalsete klasside eelarvamused, ikonofoobia (pildikeele kartus ja umbusaldus), logofiilia (usk kirjasõna primaarsusesse) on vaid osa neist põhjustest [4]. Leo Tolstoi nägi filmis otsest rünnakut kirjanduse vastu [5]. Virginia Woolf leidis, et kinokunst ja eriti kirjanduslikud adaptatsioonid ekraanil põhjustavad moraalset allakäiku ja kaasaegse ühiskonna vulgariseerumist, film on tema sõnutsi "parasiit" ja kirjandus tema "ohver" [6].

Kaasaegne käsitlus[muuda | muuda lähteteksti]

Arvamus, et adaptatsioon on sekundaarne originaalallikale on aga kaasajas muutunud. Fookus on nihkunud ära otsingutelt, et mis on läinud kaotsi originaaltekstist kohandamisega vaid rohkem keskendutakse otsingutele, et mida on tekst saanud juurde uue kohandatud versiooniga. Kirjanduse ja filmi võrdväärsele suhtele on omakorda kaasa aidanud suurepärased filmitööd, mis kipuvad varju jätma oma alusteksti (nt David Fincheri kultuslik film "Kaklusklubi", mis põhineb Chuck Palahniuki samanimelisel romaanil). Tänapäeval ei keskenduta adaptatsiooni teoorias enam ainult kirjanduse ja filmi dihhotoomiale, vaid mitmekülgsele lähenemisele transmeedia mudeli alusel, kus adaptatsiooni allikaks on näiteks koomiksid, video- ja lauamängud, aga ka mänguasjad [7].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Linda Hutcheon, A Theory of Adaptation. London &New York: Routledge, 2006, 8–9.
  2. Andre Bazin, Adaptation, or the Cinema as Digest. In Film Adaptation. James Naremore (Ed). New Jersey: Rutgers University Press, 2008, 23–24.
  3. Thomas Leitch, Film Adaptation and its Discontents: From Gone with the Wind to The Passion of the Christ. Baltimore, Maryland: John Hopkins University Press, 2007, 22.
  4. Robert Stam, Literature and Film: A Guide to the Theory and Practice of Film Adaptation, Wiley-Blackwell, 2004, 5-7
  5. Robert Stam, Introduction: The Theory and Practice of Adaptation. In Literature and Film: A Guide to the Theory and Practice of Film Adaptation. Robert Stam &Alessandra Raengo (Eds). USA, UK, and Australia: Blackwell Publishing, 2008, 4.
  6. D. Cartmell, I. Whelehan, Screen Adaptation: Impure Cinema. Edinburgh, UK: Edinburgh University Press, 2010, 41–52.
  7. D. Cartmell, I. Whelehan, Screen Adaptation: Impure Cinema. Edinburgh, UK: Edinburgh University Press, 2010, 13