Loomateraapia

Allikas: Vikipeedia

Loomateraapia on teraapia, mis kaasab loomi inimpatsiendi ravisse.

Inimese ja looma vahelisele suhtele on ammu omistatud terapeutilist mõju. On leitud, et loomadega suhtlemine vähendab inimese stressi, ärevust ja üksindustunnet ning sisendab ka enesekindlust ja pakub emotsionaalset tuge.

Loomateraapia eesmärk on parandada patsiendi sotsiaalset, emotsionaalset ja kognitiivset seisundit. Selle raviviisi propageerijad väidavad, et loomad võivad aidata ka teraapias osalejate õpitulemusi parandada ja tõsta nende motivatsiooni.[1] Terapeut, kes toob endaga kaasa lemmiklooma, võib mõjuda vähem hirmuäratavalt ning suurendada patsiendi ja terapeudi vahelist klappi.[2] Teraapias kasutatakse kodustatud lemmikloomi, põllumajandusloomi ja mereimetajaid (nagu delfiinid). Kui teaduskirjandus kirjeldab üldiselt positiivset suhet inimeste ja loomadest kaaslaste vahel, siis puudulikust infost tingitud metoodilised probleemid on viinud vajaduseni teha põhjalikumaid katseid.[3]

Wilsoni (1984) biofiilia hüpotees põhineb eeldusel, et meie side loomadega ja huvi loomade vastu tuleneb võimalusest, et inimese ellujäämine sõltus osaliselt loomadelt saadud signaalidest, mis viitasid kas turvalisusele või ohule elukeskkonnas. Biofiilia hüpotees pakub välja, et kui me nüüd näeme loomi puhkeseisundis või rahuolekus, saadab see meile turvalisuse ja heaolu signaali, mis omakorda kutsub esile positiivse sisemise muutust ja paranemist võimaldava meeleseisundi.[4]

Inglismaal asutatud psühhiaatriahaigla York Retreat on esimene raviasutus, kus on dokumenteeritud loomade kasutamine teraapia abilistena. Lemmikloomade teraapilise toime teaduslikku uurimist alustas Boris Levinson – psühholoog, kes märkas teraapiasessiooni käigus, et suudab vaimupuudega lapsega saavutada parema kontakti siis, kui kohal on tema koer Jingles. Tänu tema artiklitele said nii teaduslikud kui ka ametialased ringkonnad teada, et loomi on võimalik kasutada inimeste ravitulemuste parandamiseks. Levinsoni ja teiste uurijate tööd panid aluse lemmikloomade abil läbiviidavale ravile – loomateraapiale. Sellest kujunes inimestele osutatavate teenuste hulgas uus valdkond. Esimestes lemmikloomade kaasabil korraldatud teraapiaprogrammides aitas ravi sageli läbi viia personal, kes tõi oma lemmikloomad haiglatesse, hooldekodudesse ning muudesse regulaarselt töötavatesse pikaajalistesse hooldusasutustesse.

Loomateraapia läbiviija on professionaal, kes on läbinud vastavad koolitused. Raviprogramm koostatakse tavaliselt koos patsiendi raviarsti ja/või teiste spetsialistidega ja selle eesmärk on parandada patsiendi füüsilist, sotsiaalset, emotsionaalset ja/või kognitiivset funktsioneerimist. Igal seansil peetakse raviprogrammist täpselt kinni, kõik tegevused ja tulemused dokumenteeritakse.

Psüühiliste ja füüsiliste häiretega patsientide ravis on loomateraapia suhteliselt uus valdkond. Samas on loomad olnud inimese kaaslasteks aastasadu. Loomade osalemine teraapiaseanssidel aitab kaasa patsiendile meeldivama ja mugavama õhkkonna tekkimisele ning samuti võib loom olla sotsiaalseks vahelüliks patsiendi ja terapeudi omavahelisel suhtlemisel.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Loomateraapia sai alguse ideest ja usust loomade ning nende vaimude üleloomulikesse võimetesse. Esmalt ilmnes see varajases küttide-korilaste ühiskonnas. Kaasajal nähakse loomi kui „sotsialiseerumise vahendeid“ ja ka „sotsiaalse toe ja lõõgastuse“ pakkujaid.[5] Kuigi usutakse, et loomateraapia sai alguse inimkonna varajasest perioodist, on see dokumenteerimata ja põhineb oletustel. Varaseim dokumenteeritud loomateraapia kasutamine vaimuhaigete puhul leidis aset 18. sajandi lõpus Inglismaal Yorki Pelgupaigas (York Retreat), mida juhtis William Tuke.[6] Selle asutuse patsiendid võisid vabalt ringi liikuda territooriumil, kus leidus ka hulk väikseid koduloomi. Loomi peeti tõhusateks suhtlusvahenditeks. 1860. aastal järgis Bethlemi haigla Inglismaal sama suundumust ja lasi loomad hoolealuste hulka, mis mõjus seal elavate patsientide moraalile väga positiivselt.[6]

Sigmund Freudil oli palju koeri ja tihti osales tema tšau-tšau Jofi psühhoanalüüsi seanssidel. Ta nägi, et koera kohalolek tuli kasuks, sest kui patsiendid märkasid, et nende jutt ei šokeeri ega häiri koera, julgustas see neid lõõgastuma ja ennast avama. Kõige suurem mõju oli koeral lapsest või noorukist patsientidele.[7] Teooriat, millele loomateraapia tugineb, tuntakse kiindumusteooria nime all.

Nüüdisaegne loomateraapia[muuda | muuda lähteteksti]

Loomi saab kasutada mitmesugustes keskkondades, näiteks vanglates, hooldekodudes, vaimuhaiglates,[8] haiglates ja kodus.[2] Loomateraapia protsess on jaotatud kolmeks etapiks, mis aitavad kaasa füüsilise ja psühholoogilise tervise parandamisele.

Esimene etapp[muuda | muuda lähteteksti]

Patsient läheb esmasele vastuvõtule, kuhu ei kaasata loomi, et kaardistada teraapia vajadused. Järgnevate seansside käigus tutvustatakse looma kliendile ning algab suhte loomine looma ja kliendi vahel.

Teine etapp[muuda | muuda lähteteksti]

Luuakse side looma ja kliendi vahel, arendades viimase motoorseid oskusi, näiteks lastakse tal loomale maiustusi anda või looma kammida. Seejärel arendatakse verbaalseid oskusi nagu „istu!“ ja „paigal!“ käskluste andmist. Terapeudid kasutavad loomi kui motivatsioonivahendit kliendi innustamiseks. Klienti palutakse teha selliseid toiminguid nagu vee ja toidu toomine loomale, et parandada motoorseid funktsioone (nt kõndimine). Positiivne suhe loomaga tuuakse üle ka inimestega suhtlemisse.

Kolmas etapp[muuda | muuda lähteteksti]

Terapeut jälgib looma ja inimese vahelise suhte arengut ning hindab positiivseid sotsiaalseid situatsioone. Patsientidele antakse seejärel vabadus teha oma otsuseid, mis puudutavad nende loomast teraapiapartnerit. Kui klient suudab inimestega suhelda sama hästi kui loomadega, on teraapia lõppenud.[9]

Nagu kõigi teistegi teraapiate puhul, on programmi efektiivsuse hindamine kergem, kui alguses on püstitatud selged mõõdetavad eesmärgid. Kirjanduse põhjal on võimalik kindlaks teha terve rida laste ja noortega seotud loomateraapiaprogrammide eesmärke. Nende hulgas on ka kasvanud oskus luua positiivseid suhteid teiste patsientidest loomaomanikega.[10]

Dawn Marcus ja teised uurijad[11] viisid läbi uurimuse, kasutades teraapiakoeri ambulatoorsete patsientide valu haldamise kliinikus (Outpatient Pain Management Clinic). Patsiendid istusid kas ooteruumis või ruumis, kus oli teraapiakoer. Kui patsiendid või pereliikmed pandi teraapiakoeraga ühte ruumi, näitasid uuringud tähelepanuväärset valu taseme langust, tuju tõusmist ja erinevate stressitunnuste langemist. Uurimus viidi läbi kahe kuu vältel. Uurijad järeldasid, et patsientidel, kes külastasid teraapiakoeri, alanesid valutaseme näitajad ja tõusid hea tuju näitajad. Samale teooriale tugineb palju hooldekodusid ja haiglaid, kes kinnitavad, et kassidel ja koertel on lohutamisoskusi, mis mõjuvad lohutamist vajavatele patsientidele positiivselt. Sellistel juhtudel kirjeldavad patsiendid paremat tuju ja positiivsemat muljet tervendajatest.

Teine näide on Kathie Cole’i 2007. aasta [12] uurimusest. Ta jälgis patsiente, kes olid pärast südame seiskumist intensiivravil. Patsiente külastas kolme kuu vältel kas teraapiakoeraga vabatahtlik, ainult vabatahtlik või said nad tavapärast ravi. Tulemused näitasid tähelepanuväärset vererõhu, neurohormoonide taseme ja erutusseisundi langust nendel patsientidel, keda külastas teraapiakoer – külastus kestis 12 minutit. Cole viitab paljudele teistele allikatele nagu Blascovich [13] ja Shykoff [14], kes kirjutavad, et loomateraapia on aidanud inimestel vererõhku langetada ja stressi leevendada, kuid need uurimused keskenduvad rohkem lemmiklooma omanikuks olemisele, mitte loomateraapiale.

Kasu lastele[muuda | muuda lähteteksti]

Lastele mõjub loomateraapia positiivselt ka klassitingimustes. Frieson[15] (2010) uuris teraapiakoertega klassiruumis viibivaid lapsi ja leidis, et loomad pakuvad lapsele sotsiaalset ja emotsionaalset tuge. Ta pidas põhjuseks, et loom käitub lapsega eelarvamustevabalt, mõjub lohutavalt, tõstab lapse enesekindlust ja lapsel on kergem ennast väljendada.[16]

Vaimuhaiglad, hooldekodud, haiglad[muuda | muuda lähteteksti]

1998. aasta uurimus keskendus loomateraapia kasutamisele ärevuse vähendamiseks haiglapatsientidel. Järeldati, et ärevuse tase langes pärast loomateraapiat märkimisväärselt nii meeleoluhäirete kui ka psühhootiliste häiretega patsientidel. Psühhootiliste häiretega patsientidel, kes osalesid loomateraapias, langes ärevuse näitaja isegi kahekordselt võrreldes nendega, kes osalesid muud tüüpi lõõgastavas teraapias. See viitab sellele, et madalate nõudmistega inimese-looma suhtlemine oli psühhootiliste haigete puhul tõhusam kui traditsiooniline teraapia.[17]

Kahekümne skisofreenikust patsiendi uuring andis tulemuseks, et patsiendid ilmutasid märgatavaid paranemise märke, kui neile anti kaaslaseks kass või koer. Sellest järeldub, et sellised inimesed võivad looma seltsist kasu saada, eriti kui neil puudub ligipääs sõpradele või pereliikmetele.[18] Lemmikloomad pakuvad nii rõõmu kui lõõgastust.[2]

Veel üks näide on kuulsa kassi Oscari juhtum Providence’i hooldekodus. Patsiendid ja pereliikmed väitsid end tundvat rahulikumana, kui kass sisenes nende tuppa. Kuigi kass oli märgiks patsiendi peatsest surmast, olid pereliikmed tänulikud lohutuse eest, mida kass neile ja lähedastele pakkus. Kass hüppas patsiendi sülle ja jäi sinna, kuni too siitilmast lahkus.

Mittetulundusorganisatsioon National Capital Therapy Dogs Inc,[19] mis koosneb täielikult vabatahtlikest, pakub loomateraapiat paljudele inimestele meditsiiniasutustes, varjupaikades, koolides ja raamatukogudes. Neil on üle viiekümne lemmikloomaga terapeudi, kes töötavad raskes seisundis patsientidega. Nad on suutelised parandama intensiivravi saavate patsientide elutahet, leevendades depressiooni ja ärevust ning ka kroonilist valu.

Vanadekodud[muuda | muuda lähteteksti]

Loomateraapia põhineb loomade ja inimeste vahelisel sidemel, et aidata parandada ja säilitada inimese normaalset funktsiooneerimist. Seda kasutatakse inimese elukvaliteedi parandamiseks ka vanadekodudes.[20]

Psühholoogid ja terapeudid märkavad vanurite negatiivset ellusuhtumist, mis tuuakse ka vanadekodusse kaasa. Kui patsiendid on end oma uues keskkonnas sisse seadnud, kaotavad nad võime endaga hakkama saada ja ka iseseisvuse. Lihtsad igapäevased tegevused on neilt ära võetud ja kui patsientidel pole regulaarseid külastajaid, muutuvad nad letargilisteks, depressiivseteks ja antisotsiaalseteks.[21]

Loomade kasutamise eesmärk teraapiavahendina on parandada inimese sotsiaalset, emotsionaalset ja kognitiivset funktsioneerimist ja vähendada passiivsust. Kui vanurid viiakse vanadekodusse või pikaajalise ravi asutusse, muutuvad nad tihti passiivseks, närviliseks, endassetõmbunuks, depressiivseks ja tegevusetuks, kuna neil puuduvad regulaarsed külastajad ja lähedased.[22] Loomateraapia pooldajad ütlevad, et loomad võivad olla suureks abiks patsientide motiveerimisel vaimsele ja füüsilisele aktiivsusele, hoides nende mõistuse terava ja keha terve.[23] Terapeudid või külastajad, kes toovad endaga vanadekodusse kaasa looma, mõjuvad patsientidele tavaliselt vähem ähvardavalt, mis parandab terapeudi/külastaja ja patsiendi vahelist suhet.[24]

Loomateraapia hõlmab paljusid tehnikaid, mille valik oleneb patsiendi vajadustest ja seisundist. Mäluhäiretega vanurite jaoks on loomaga tegelemine kõige olulisem. Loomateraapia pakub sellistele patsientidele võimalusi lähedaseks füüsiliseks kontaktiks looma sooja kehaga, tema südamelöökide tundmist, pehme karvakasuka paitamist, hingamise jälgimist ja kallistuste jagamist. Loomateraapia nõustajad planeerivad patsientidele ka selliseid tegevusi, mis vajavad füüsilist liikumist. Näiteks looma paitamine, loomaga jalutamine ja looma kammimine. Kuigi need tegevused tunduvad tavalised ja lihtsad, on need mäluhäiretega patsientide jaoks väga olulised: neil puudub tavaliselt selline lähedus inimestega, kuna nende lähedased on surnud või ei käi neid külastamas. Nende mõistust on vaja stimuleerida, et taastada endine aktiivsus. Loomad annavad patsientide elule tähenduse ja tagavad kuuluvustunde, annavad patsientide pikkadesse päevadesse midagi, mida oodata.[21]

Loomateraapia programm julgustab emotsioonide näitamist ja kognitiivset stimulatsiooni läbi arutelude ja mälestuste jutustamise, samal ajal kui patsient harjub loomaga. Loomateraapia mõjub positiivselt paljude tõsiste sümptomite korral, mis esinevad mäluhäiretega patsientidel: vähenenud füüsiline liikumine, apaatia, depressioon, üksildustunne ja häirivaid käitumismaneerid. Loomateraapia on väga kasulik nende negatiivsete käitumismustrite vähendamisel, tõmmates patsiendi tähelepanu füüsiliselt haiguselt millelegi positiivsele (loomale), motiveerides neid olema füüsiliselt aktiivne ja julgustades mälukaotusega inimesi uuesti suhtlema.[21] Paljud teadlased leidsid, et loomadega suhtlemine mõjub vanuritele positiivselt, suurendades nende sotsiaalset võimekust ja verbaalset väljendusoskust ning vähendades närvilisust ja üksildustunnet.[25]

Loomateraapia tüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Loomateraapiat on palju erinevaid tüüpe – koerateraapiast kassiteraapiani, kasutatakse ka selliseid väikeloomi nagu kalad ja hamstrid. Kõige populaarsemad loomateraapia vormid on koerateraapia, delfiiniteraapia ja hobuteraapia.

Delfiiniteraapia[muuda | muuda lähteteksti]

Delfiiniteraapia tähendab delfiinidega ujumist. Selle pooldajad väidavad, et selline kogemus annab „erakordseid ja läbimurdelisi tulemusi teraapias“,[26] siiski on seda teraapiavormi palju kritiseeritud, kuna see ei anna pikaajalisi tulemusi[27] ja põhineb ebakorrektsetel tähelepanekutel.[28] Psühholoogid on hoiatanud, et delfiiniteraapia ei ole tulemuslik mitte ühegi seisundi ravina ja sellega kaasneb märkimisväärne risk nii patsiendile kui ka vangistuses elavale delfiinile.[29]

Hobuteraapia[muuda | muuda lähteteksti]

Hobuteraapia ja terapeutilise ratsutamise vahel on oluline erinevus. Ameerika Hobuteraapia Ühing defineerib hobuteraapiat kui füüsilist, kutsealast ja kõne-keele-teraapia strateegiat, mis kasutab tulemuste saavutamiseks hobuse liikumist. Samal ajal defineerib Rahvusvaheline Professionaalse Terapeutilise Ratsutamise Ühing terapeutilist ratsutamist kui ratsatundi, mis on spetsiaalselt mugandatud erivajadustega inimestele.[30] Marty Beckeri sõnul on hobuteraapia töötavad programmid „kahekümne neljas riigis ja hobuste otstarvet on laiendatud, lisades terapeutilised ratsatunnid füüsiliste, psühholoogiliste, kognitiivsete, sotsiaalsete ja käitumisprobleemidega inimestele“.[31] Hobuteraapia kui ravimeetodi kõneprobleemidega inimestele on heaks kiitnud ka Ameerika Kõne ja Kuulmise Ühing (orig American Speech and Hearing Association).[30] Lisaks kasutab hobufüsioteraapia hobuseid ka töötamisel vaimse tervise häiretega inimestega. Hobufüsioteraapia hõlmab tihti ratsutamist.[32][33] Lisainformatsiooni hobuteraapia kohta saab Laira Goldi hobuteraapia teemalisest avalikust kliinilisest teadustööst.[34]

Loomateraapia kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi loomateraapiat peetakse uueks viisiks depressiooni, ärevushäirete ja lapseea käitumishäirete puhul nagu tähelepanuhäired, hüperaktiivsus ja autism, on tehtud kriitikat protsessi efektiivsuse osas. Lilienfeldi ja Arkowitzi arvamuse kohaselt peaks loomateraapiat nimetama ajutiseks abivahendiks. Nad juhivad tähelepanu pikaajaliste andmete või teadustöö puudumisele, mis tõendaks patsiendi olukorra paranemist pikaajaliselt. Sellele toetudes väidavad nad, et loomateraapia idee rajaneb pigem emotsionaalsel teraapiameetodil kui käitumisteraapial. Nad märgivad ära ka loomateraapia programmide ohud, eriti delfiiniteraapia puhul. Delfiiniteraapia pole näidanud erilisi tulemusi laste käitumishäirete puhul. See-eest väidab Lilienfeld, et loomateraapia võib anda lühiajalist, aga mitte pikaajalist efekti. Lisaks väidavad nad, et uurimused, mis tegelevad lastega, peavad otsima tasakaalustatumaid mõõtmismeetodeid, näiteks ühe lastegrupi kaasamine delfiiniteraapiasse ja teise lastegrupi kaasamine mõnda muusse positiivsesse tegevusse. Ühtlasi väidetakse, et delfiiniteraapia on kahjulik delfiinidele endile, kuna nad eemaldatakse oma loomulikust elukeskkonnast ja vangistatakse teraapia jaoks, mis võib olla ohtlik nende heaolule.[35]

Heimlich arutles oma uurimuses loomateraapia mõjust raskete puuetega lastele, et kuivõrd seda tüüpi teraapiat tehakse väljaspool laborikeskkonda, on ilma tõenditeta võimatu järeldada, et see teraapiavorm on efektiivne.[36]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Animal Assisted Therapy". American Humane Association.
  2. 2,0 2,1 2,2 Beck, Alan (1983). Between Pets and People: the Importance of Animal Companionship. New York: Putnam. ISBN 0-399-12775-5.
  3. Chur-Hansen, A.; Winefield, H. (2010). "Gaps in the evidence about companion animals and human health: some suggestions for progress". International Journal of Evidence-Based Healthcare 8 (3): 140–146. doi:10.1111/j.1744-1609.2010.00176.x. See also: Serpell (1990), Walsh (2009), and Wilson (2006).
  4. Schaefer K (2002) Human-animal interactions as a therapeutic intervention Counseling and Human Development, 34(5) lk 1-18.
  5. Serpell JA. 2006. Animal-assisted interventions in historical perspective. In: Fine AH, ed. Handbook on Animal-Assisted Therapy: Theoretical Foundations and Guidelines for Practice. San Diego: Elsevier. lk 3-17
  6. 6,0 6,1 Serpell, James (2000). "Animal Companions and Human Well-Being: An Historical Exploration of the Value of Human-Animal Relationships". Handbook on Animal-Assisted Therapy: Theoretical Foundations and Guidelines for Practice: 3–17.
  7. Stanley Coren (2010), "Foreword", Handbook on Animal-Assisted Therapy, Academic Press, ISBN 978-0-12-381453-1
  8. Barker, Kathryn S.; Dawson (1998). "The Effects of Animal-Assisted Therapy on Anxiety Ratings of Hospitalized Psychiatric Patients". Psychiatric Services 49 (6): 797–801. Retrieved 2012-03-18.
  9. http://sethhillery.wix.com/animal-assisted-therapy#!__aat-timeline/page-1
  10. Friedmann E, Katcher AH, Lynch JJ, Thomas SA (1980). "Animal companions and one-year survival of patients after discharge from a coronary care unit". Public Health Rep 95 (4): 307–12. PMC 1422527. PMID 6999524.
  11. Marcus, Dawn; Berstein. C., Constantin. J.M., Kunkel F.A., Breuer P., & Hanlon R., (2012). "Animal-assisted therapy at an Outpatient Pain management clinic". Pain Medicine 13 (1): 45–57. doi:10.1111/j.1526-4637.2011.01294.x. PMID 22233395.
  12. Cole, Kathie; Anna Gawlinski, Neil Steers, Jenny Kotlerman (2007). "Animal-Assisted Therapy in Patients Hospitalized With Heart Failure". American Journal of Critical Care 16 (6): 575–85; quiz 586; discussion 587–8. PMID 17962502.
  13. Blascovich, Allen; Tomaka J, Kelsey R (1991). "Presence of human friends and pet dogs as moderators of autonomic responses to stress in women". J Pers Soc Psychol 61 (4): 582–589. doi:10.1037/0022-3514.61.4.582. PMID 1960650.
  14. Shykoff, Allen; Izzo JL Jr (2001). "Pet ownership, but not ACE inhibitor therapy, blunts home blood pressure responses to mental stress". Hypertension 38 (4): 815–820. PMID 11641292.
  15. Friesen, L (2010). "Exploring Animal-Assisted Programs with Children in School and Therapeutic Contexts". Early Childhood Education Journal 37 (4): 261–267.
  16. Reichart. "Trauma/Sexual Abuse". Retrieved 27 June 2012.
  17. Barker & Dawson 1998, lk 797–801.
  18. Barak, Yoram; Savorai, Osnat; Mavashev, Svetlana; Beni, Avshalom (2001). "Animal-Assisted Therapy for Elderly Schizophrenic Patients: A One-Year Controlled Trial". American Journal of Geriatric Psychiatry 9 (4): 439–442. Retrieved 2012-03-18.
  19. "Nursing home cat can predict impending death". New york post. Retrieved 24 April 2012.
  20. Martindale, B., P. (2008). Effect of animal-assisted therapy on engagement of rural nursing home resident. American journal of recreation therapy, 7, 45-53
  21. 21,0 21,1 21,2 Buttner, L. L., Fitzsimmons, S., & Barba, B. (2011). Animal-assisted therapy for clients with dementia. Journal of gerontological nursing, 37
  22. Sutton, D., M. (1984). Use of pets in therapy with elderly nursing home residents. Toronto, Canada: American Psychological Association
  23. "Animal Assisted Therapy." American Humane Association. Retrieved from: http://www.americanhumane.org/interaction/programs/animal-assisted-therapy/Date: October 20, 2012
  24. Marx, M., S., Mansfield, J., C., Regier, N., G., Dakheel-Ali, M., Srihari, A., & Thein,k. (2010). The impact of different dog-related stimuli on engagement of persons with dementia. American journal of alzheimer’s disease and other dementias,25, 37-45.
  25. Kawamura, N., Niiyama, M., & Niiyama, H. (2009). Animal-assisted activity: Experiences of institutionalized japanese older adults. Journal of psychosocial nursing and mental health services, 47
  26. "Dolphin Assisted Therapy Essentials".
  27. Nathanson, David E. (1998). "Long-Term Effectiveness of Dolphin-Assisted Therapy for Children with Severe Disabilities". Anthrozoos: A Multidisciplinary Journal of The Interactions of People & Animals 11 (1): 22–32. doi:10.2752/089279398787000896.
  28. Marino, Lori; Lilienfeld, Scott O. (2007). "Dolphin-Assisted Therapy: More Flawed Data and More Flawed Conclusions". Anthrozoos: A Multidisciplinary Journal of The Interactions of People & Animals 20 (3): 239–249. doi:10.2752/089279307X224782.
  29. "Dolphin 'Therapy' A Dangerous Fad, Researchers Warn". Science Daily. 2007-12-18. Retrieved 2012-03-18.
  30. 30,0 30,1 Becker, Marty (2002). The Healing Power of Pets: Harnessing the Amazing Ability of Pets to Make and Keep People Happy and Healthy. New York: Hyperion. ISBN 0-7868-6808-2.
  31. Becker 2002, p. 124.
  32. "What is EAP and EAL?". Equine Assisted Growth and Learning Association. Retrieved 2012-03-18.
  33. Quiroz Rothe et al. (2005). "From kids and horses: Equine facilitated psychotherapy for children". International Journal of Clinical and Health Psychology. 5 (2): 373-383. ISSN 1697-2600
  34. Klontz, B; Bivens, A., Leinart, D., & Klontz, T. (2007). "The Effectiveness of Equine-Assisted Experiential Therapy: Results of an Open Clinical Trial.". Society & Animals 15 (3): 257–267.
  35. Lilienfeld, Scott. "Is animal assisted therapy really the cat's meow?". Scientific American. Retrieved 4/10/2012.
  36. Heimlich, K (2001). "Animal-Assisted Therapy and the Severely Disabled Child: A Quantitative Study". Journal of Rehabilitation 67 (4): 48–54.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Rebecca Skloot, "Creature Comforts", New York Times, 31. detsember 2008