Lokāyata

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Lokaajata (skr: लोकायत) lokāyata, maailmaõpetus. Tšaanakja (Cāṇakya) teoses Arthaśāstra nimetatakse lokaajatat loogiliste põhjuste uurimiseks. Lokaajata ühendas vanaindia mõttekunstis (filosoofias) materialismi, naturalismi, skeptitsismi ja religioosse ükskõiksuse erinevaid süsteeme (nāstika). Brahmanismi (rituaalide ja kastisüsteemi: varna-ashrama dharma) vastane lokaajata oli materialistlik ja ateistlik mõttesund (eitati jumalat, nirvaanat, moksat, taaskehastumist jms). Elus ei tuleks karta rõõmu ja valu vaheldumist. See maailm on ainus maailm, see elu on ainus elu ja see on parim.

Lokaajata mõttekunsti päritolu aja osas on lahkarvamusi. Kuid enamik allikaid viitab, et selle tekkimine toimus 6. sajandi ja 2. sajandi ema vahel. Lokaajata, kui materialistliku mõttesüsteemi kohta leidub kommentaare Mahābhārata, Bhagavadgītā, dzainismi ja budismi raamatutes.

Brihaspatit peetakse lokaajata filosoofia esimeseks asutajaiks. Lokaajata alguse natuke rohkem tuntud esindaja on Tsaarvaaka (Cārvāka). Tsaarvaaka järgijad vanandia mõttekunstis toetasid argielu kesksuset ja väitsid end lokaajata pooldajatena. Dzainistid, budistid, vedaanta ja njaaja mõtlejad pidasid Tsaarvaakat peamiseks vastaseks. Need Tsaarvaaka vastased vaidlused on lokaajata peamised allikad, millese tuleks suhtuda kriitiliselt.

Ainult lokaajata mõttekunsti kohta on leitud mõned Bārhaspatya suutrad. Jayarashi Bhatta 8. sajandi Tattvopaplavasimha (umbes 8. sajand) on sageli nimetatud ainsaks tõeliselt autentseks lokaajata tekstiks, kuid see sisaldab ka madhjamaka mõju. Shatdarshan Samuchay ja Vidyaranya Sarvadarśanasaṅ̇graha on veel mõned teosed, mis selgitavad lokaajata mõtteid.

Üks olulisemaid viiteid lokaajata mõttekunstile on Sarva-darśana-sangraha (etümoloogiliselt: senise filosoofia kogu), 14. sajandi advaita vedaanta õpetlane Mādhava Vidyāraṇya Lõuna-Indiast, mis algab peatükiga lokaajata (või tsaarvaaka) süsteemist. Selles viidatakse charvaka ateistlikule koolkonnale ja Brihaspati õpetusele, et jumaliku olendi austamise asemel tuleb rõõmu tunda enda elust, siin maailmas.

Lokaajata süsteem sarnanes Vana-Kreeka Empedoklese, Aristippuse ja Epikurose õpetustega. Lokaajata oli ainus vanaindia ja keskaja India koolkond, mis oli ateistlik (nāstika) selle mõiste kõigis kolmes tähenduses. Lokaajata traditsiooni järjepidevus katkes 12. sajandil. Hedonismi suunitusega lokaajatat peetakse inimsuse tekkimise alguse üheks osaks.