Lohutusnaised

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Lohutusnaised on Teise maailmasõja ajal Jaapani keiserliku armee poolt seksuaalseteks orjadeks sunnitud naised ja tüdrukud. [1] Sõna „lohutusnaised“ on tõlge jaapani keelsest sõnast ianfu (慰安婦). [2]

Lohutusnaiste kindlas koguarvus ei olda ühel nõul. 1990ndatel aastatel arvati, et selleks võis olla 200 000 inimese ringis, kuid uute uuringute kohaselt võis ainuüksi Hiinast olla kuni 200 000, seega kokku umbes 400 000 naist ja last.[1] Esialgu sunniti sinna naisi nii Koreast ja Taiwanist ning hiljem ka Hiinast, Filipiinidelt ja Indoneesiast. [2] Leidus veel naisi Austraaliast, Myanmarist ja Hollandist. Antud naisi värvati petmise, röövimise ja sundimise teel.

Lohutusjaamad, kus lohutusnaisi hoiti, loodi peale Nanjingi veresauna. Keiser Hirohito lõi lohutusjaamad selleks, et taastada Jaapani au ning rahustada rahvusvahelist ajakirjandust. Antud jaamade eesmärk oli reguleerida sõdurite käitumist ning ennetada suguhaigustesse haigestumist, kuid tegelikkuses ei täitnud see kumbagi eesmärki. Lohutusjaamad eksisteerisid Jaapani armees juba 1932. aastast, kuid enne palgati sinna litsentseeritud Jaapani prostituudid. Naiste vähesuse tõttu hakati sunniviisiliselt värbama naisi ja lapsi teistest rahvustest.[1]

Sunniviisilised värbamismeetodid[muuda | muuda lähteteksti]

Lohutusnaiste värbamiseks kasutati mitmeid meetodeid, mis on ohvrite endi poolt teatatud. Meetodite valikul mängis rolli värbamise koht ning aeg, samuti millistesse lohutusjaamadesse ohvreid viidi. Koreas pakuti paljudele naistele tööd restoranides, tehastes ja haiglates. Kes tööd pakkus ning kui palju naistele valikuvabadust anti varieerub. Väheste töökohtade, majanduslike raskuste ning suurte perekondade tõttu nõustusid mitmed naised näiliselt hea tööga teadmata, mis neid tegelikult ees ootab. Palju oli neid, keda hirmutati külapealike poolt või pakuti töökohti autoriteetide, politseinike ning sõjaväe töötajate, poolt, kellele oli raske ei öelda. Samuti ei võinud keeldumine alati aidata, kuna naised viidi vähevõimuga kaasa või neid rööviti. Filipiinidel enamus naisi võeti sunniviisiliselt sõdurite poolt. Vahel arreteeriti neid Jaapani-vastase liikumise liikme kahtlusalustena või kahtlusaluste sugulastena ning seejärel sunniti seksuaalorjadeks.[3] Võrreldes teiste piirkondadega on peaaegu kõigis Filipiinidest pärit naiste tunnistustes kirjeldatud, kuidas neid rööviti ja peksti Jaapani sõdurite poolt.[4] Hiinas värvati naisi sarnaselt Filipiinidega, nad võeti sunniviisiliselt Jaapani sõdurite või Hiina koostööpartnerite poolt. Leidus naisi, kellele Korea naistega sarnaselt, pakuti petlikke töökohti. Taiwanis samuti peteti naisi ihaldusväärsete tööpakkumistega. Indoneesias, Ida Timoris ja Malaysias võeti naisi vägisi sõdurite poolt. Lisaks leidus Indoneesias neid, keda peteti töökohtadega. Erinevalt teiste piirkondadega värvati Hollandis naisi koonduslaagritest ilma neile mingit seletust andmata.[3]

Lohutusnaiste kohtlemine[muuda | muuda lähteteksti]

Enamus lohutusnaisi oli värbamise hetkel kahekümnendates eluaastates, kuid nende seas leidus ka alaealisi ning tüdrukuid teismeea alguses. Enamuses neil ei olnud eelnevat seksuaalset kogemust. Rohkem organiseeritud lohutusjaamades oli naistel kindlad „tööajad“, näiteks hommikul kaheksast kuni keskööni. Nädalavahetused olid tavapärasest kiiremad. Teistes kohtades, mis ei olnud nii organiseeritud, oli naised sunnitud taluma grupiviisilist vägistamist. Paljud naised oli sunnitud vahekorda isegi menstruatsiooni ajal. Kondoomide kasutamine oli küll kohustuslik, kuid sõdurite poolt ei olnud laialt levinud. Vägistamises ei osalenud mitte ainult Jaapani sõdurid, vaid ka Jaapani armee poolt palgatud arstid ja tsiviilisikud.[3]

Peale seksuaalse väärkohtlemise pidid lohutusnaised taluma ka füüsilist väärkohtlemist. Enamasti siis, kui neid peeti sõnakuulmatuteks, kuna nad keeldusid seksuaalsest vahekorrast haiguse või menstruatsiooni tõttu. Neid peksti, pussitati või lausa piinati, kui nad jäid põgenemiskatsetega vahele või rääkisid oma emakeeles. Oli neid, kes proovisid enesetappu sooritada juues mürki, milleks võis olla desinfektsioonivahend, või proovides suuri koguseid alkoholi juues mürgituse saada.[3] Sõja lõpuks oli suur hulk lohutusnaisi surma saanud füüsilise vägivalla, haiguste, nälja või lahingurindel toimuva tõttu. Osad tapeti või sunniti sooritama enesetapp Jaapani sõdurite poolt.[5] Hinnanguliselt 90% lohutusnaistest ei jäänud ellu.[1]

Lohutusjaamad asusid vanades bordellides, hotellides, garnisonides, kasarmutes, haiglates, koolide, muuseumites ja Jaapani sõjaväe poolt arestitud suurtes kohalikes elukohtades. Suured ruumid jaotati puust plaatidega väikesteks ruumideks ning tekid asendasid uksi. Iga ruum oli mõeldud ühe naise jaoks. Akende olemasolul jäeti need tihtipeale lahti ning möödakäijad nägid kuidas naisi vägistati. Naisi vägistati ka sõjaväe telkides, õhurünnakute varjendites ning nende endi kodudes.

Söögiks oli enamasti riis koos Jaapani marineeritud redise või Korea marineeritud kapsaga. Toit küpsetati naiste endi, kokkade või sõdurite poolt, vahel pidid naised toidu ise kaasa võtma. Toiduvalik olenes suuresti geograafilisest asukohast, kuid paljud naised tunnistavad, kuidas neid näljutati.[3]


Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Williams, J. A., & Johnson, M. (2020). Comfort women: Enhancing students’ global awareness through human right education. The Social Studies, 111(5), 226–233. https://doi.org/10.1080/00377996.2020.1749016
  2. 2,0 2,1 Wang, Q. E. (2019). The study of “Comfort women”: Revealing a hidden past—introduction. Chinese Studies in History, 53(1), 1–5. https://doi.org/10.1080/00094633.2019.1691414</ref
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Kimura, M. (2015). Unfolding the 'comfort women' debates: Modernity, violence, Women's Voices. Palgrave Macmillan
  4. Ikuhiko, H. (2018). Comfort women and sex in the Battle Zone. Hamilton Books
  5. Myadar, O., & Davidson, R. A. (2020). Remembering the ‘Comfort Women’: Geographies of displacement, violence and memory in the Asia-Pacific and beyond. Gender, Place & Culture, 28(3), 347–369. https://doi.org/10.1080/0966369x.2020.1715351