Lo-fi muusika

Lo-fi-muusika (ka lofi, low-fi; sõnadest low fidelity) on muusika esteetika, milles heli kvaliteet on otsuslikult kehvem kui tänapäevased muusikastandardid eeldavad. Need standardid on arenenud aastate jooksul, mis tähendab, et vanemaid palasid ei kutsutud algselt lo-fi'ks, vaid need said alles hiljem sellise nimetuse. Lo-fi't hakati omaette žanrina tunnustama alles 1990. aastatel, mida sel ajal alternatiivselt kutsuti ka DIY-muusikaks (DIY, do it yourself 'tee seda ise').

Definitsioonid

Lo-fi (enne 1990. aastaid low-fi) definitsioon arenes 1970. ja 2000. aastate vahel. Enne 1990. aastaid ei tunnustanud kriitikud üldiselt lo-fi muusikat selle ebaperfektsuste tõttu, kuid see muutus sellega, kui hakati romantiseerima kodus salvestatud DIY-muusikat.

Lo-fi muusika on esteetiline muusika žanr, mis kasutab halvema kvaliteediga heli, et matkida vanaaegset muusikat. Muusikas on kuulda helidefekte, kuna varem salvestasid lo-fi artistid rahaliste piirangute tõttu vanade või kehvemate salvestusseadmetega. See annab muusikale aga ka iseloomuliku autentsuse, sest sarnaneb halvema kvaliteediga demodele või illegaalselt müüdud, alla laaditud või välitingimustes salvestatud muusikale. Tänapäeval üritatakse meelega saavutada vanaaegset õhkkonda ning selle tulemuseks on lo-fi iseloomulik melanhoolne kõla.

Omadused

Lo-fi muusika põhimõte on kõlada vanamoodsalt ning tihti ka kurvameelselt. See võib tekitada kuulajates melanhoolseid tundeid ning sealt tulevad ka kurvemad pealkirjad nagu näiteks: "Lonely" ("Üksik"), "I miss you" ("Igatsen sind"), "I'm sorry" ("Anna andeks").

Lo-fi ühendab džässi, house'i ja hiphopmuusikat ning loob rahuliku ja kergelt nauditava õhkkonna, mida saab kuulata õppides, puhates või uinudes.

Ajalugu

Lo-fi sündis 20. sajandi teises pooles, kui harrastusmuusikud hakkasid muusikategemist katsetama. Sel ajal polnud kvaliteetne tehnika kõigile kättesaadav, seega kõlasid paljud teosed väga rabedalt ning mitte väga kõrge helikvaliteediga võrreldes tänapäeva võimalustega. Artistid salvestasid muusikat mitte stuudios, vaid kodus. Näiteks on Johnny Ace'i laulu "My Song" ("Minu laul") kaasautor David Mattis nimetanud "15-minuti tööks". See on kirjutatud ja salvestatud raadiojaamas ning seda kuulates on aru saada, et tööga oli kiirustatud ja seetõttu on ka salvestuse kvaliteet halb. Sellest hoolimata jõudis "My Song" 1952. aastal Billboardi R&B edetabeli tippu.

Aja möödudes paranes tehnika ja selle kättesaadavus, kuid just lo-fi muusikas säilis home-made ehk kodus tehtud stiil. Kunstlikult üritatakse saavutada töötlemata ja justkui kohapeal improviseeritud muusika kõla. Lo-fi tekitab inimestes nostalgiat, mis tuleneb muusika teadlikust halvast kvaliteedist, milletõttu see inimestele meeldibki. Lo-fi on veel rohkem populaarsust kogunud 21. sajandil, kus muusika on high-tech ehk kõrge kvaliteediga, kuid lo-fi omapära säilitab siiski vanamoelise ehk vintage meeleolu.

Lo-fi hiphop arenes enamjaolt muusika stiilist boom bap, mille algatajaks ja suureks tegijaks oli artist KRS-One. Termin boom bap tuleneb trummihelidest, löök ehk kick, boom ja snare, bap.

Tänapäev

Tuntumate lo-fi-hiphopparite seas tänapäeval on näiteks Substantial, Nujabes, Jinsang, Tomppabeats, Wun Two, [bsd.u], potsu, Idealism. Paljud lo-fi hiphopmuusika produtseerijad leiavad inspiratsiooni Jaapanist, aga lo-fi hiphopräpparid on pärit underground hiphopi tegevusest USA-st. Mõned Eesti lo-fi artistid on näiteks Luvwn, Jäck, Finetooth, Jaakko Eino Kalevi, Madis Nestor, Maria Minerva ja Dima Disk.

Lo-fi on kuulsust kogunud maailma kõige suurema muusika otseülekande (livestream) platvormil YouTube'is, mille otseülekande funktsioon ja videoalgoritmid on võimaldanud lo-fi levikut. Samuti on lo-fi hoogsalt levinud ka Spotify esitusloenditesse.

Allikad