Lissaboni öö

Lissaboni öö
Originaali pealkiri	"Die Nacht von Lissabon"
Autor	Erich Maria Remarque
Tõlkija	Viktor Tomberg
Päritolumaa	Saksamaa
Keel	saksa
Žanr	sõjaromaan
Kirjastaja	Kiepenheuer & Witsch (originaal) Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus (eesti keeles)
Ilmumisaeg	1962 (originaal) 1964 (eesti keeles)
Lehekülgi	254

"Lissaboni öö" on Erich Maria Remarque'i romaan põgenike elust 1939. aastal.

Remarque'i teose põhiteema on võitlus armastuse eest ajal, mil ei võinud teada, kui kaua saad olla veel vabaduses. Kuskil ei olnud turvaline, ilma et kogu aeg oma seljatagust jälgima ei peaks. Saksamaal võis koonduslaagrisse sattuda või elu kaotada rahvuse või poliitilise kuuluvuse tõttu või kui inimesel oli vaenlasi, kes korraga mõjukaks olid saanud.

Sisukokkuvõte

Oli öö Lissabonis, mis oli täis põgenikke, kõik tahtsid seniks Ameerikasse, kuni Euroopa eluolu rahuneb. Jälgiti laevu, mis sõitsid Ameerika poole. Kuid kõigil ei olnud viisat ning ka laevapiletid olid tihtipeale välja müüdud.

Tänaval kõndis põgenik, kes murdis pead, kuidas oma naise Ruthiga Ameerikasse jõuda, sest neil polnud pileteid ja elamisluba Portugalis pidi paari päeva pärast lõppema. Ilma elamisloata ähvardas neid riigist välja saatmine. Tänav oli suhteliselt tühi, siiski märkas põgenik üht meest tänaval edasi-tagasi käivat. Esimese hooga kartis põgenik, et tegu on politseiga ning ta võetakse vahi alla. Mees aga kõnetas teda ning pakkus talle kahte piletit New Yorki. Tingimuseks oli, et põgenik on temaga hommikuni koos.

Põgenik võttis pakkumise vastu. Ta oli võõra mehe suhtes siiski umbusklik. Lõpuks mees tutvustas ennast, ta nimi oli Schwarz, ning hakkas oma elust pajatama. Ta oli aastaid paguluses elanud ja ühest kohast teise põgenenud, kuna tema naise Heleni vend Georg andis ta üles. Seejärel oli ta otsustanud Saksamaale tagasi minna. Teel peeti teda mitu korda kinni ja kontrolliti tema isikut. Läbi raskuste pääses ta siiski Saksamaale oma naise Heleni juurde. Seejuures aitas teda ta sõber doktor Martens, kes tal Heleniga kokku aitas saada. Schwarz kohtus Heleniga kirikus, sealt suundusid nende korterisse. Nad veetsid paar toredat päeva koos.

Seejärel oli Schwarzil aeg lahkuda, ta pidi minema Münsterisse, et sealsesse hotelli jäetud pagas ära tuua. Helen laenas oma tuttavalt auto ja viis mehe Münsterisse. Teel otsustas Helen, et põgeneb koos mehega. Nad leppisid kokku, et Helen viib auto tagasi, ütleb kodustele, et läheb Šveitsi arsti juurde, ja kohtub hiljem mehega Zürichis.

Schwarz jõudis õnnelikult Austriasse. Feldkirchis peeti ta aga kinni ning ta asjad otsiti läbi. Tal oli õnne ning ta pääses. Lõpuks jõudis ta Zürichisse ja kohtus Heleniga. Nad elasid nädala sealses hotellis erinevates tubades, et mitte kahtlust äratada, kuna nende passides olid erinevad nimed.

Ühel päeval, kui Schwarz Heleni juurde läks, leidis ta eest Saksa konsulaadi ametniku härra Krauseri. Et mitte kahtlust äratada, luuletas Helen talle, et Schwarzil on naine ja lapsed, ning nad pääsesid taas. Seejärel said nad sekeldusteta aastaks Prantsuse viisa ning lahkusid Šveitsist. Nad üürisid maja, mis asus järve kaldal. Seal olid nad õnnelikud. Suve lõppedes läksid nad Pariisi, kus said väikese toa. Nad elasid hetk korraga.

Kuid siiski nende õnn pöördus, Georg leidis nad üles ja käskis Helenil tagasi Saksamaale tulla. Helen ei olnud mingil juhul nõus tagasi minema. Kümme päeva hiljem algas sõda ning Schwarz ja Helen arreteeriti. Helen viidi naistelaagrisse Püreneedes, Schwarz aga Prantsuse laagrisse.

Schwarzil õnnestus laagrist põgeneda ning Heleni laagrisse minna. Talle öeldi seal, et naine on surnud. Mees ei uskunud seda ning kohtas lõpuks Helenit. Schwarz elas mõnda aega laagri lähedal metsas lossivaremetes ning Helen puges võimalusel aia alt läbi, et mehele süüa viia. Seejärel nad põgenesid, sest Helenil oli oht Saksamaale tagasi sattuda. Nad leidsid mööblist tühja villa, mis hakkas Helenile meeldima. Olles seal neli päeva elanud, läks Schwarz külla sisseoste tegema ning kuulis, et Bordeaux'st pidavat väljuma kaks laeva.

Nad läksid Bordeaux'sse, et asja uurida. See linn aga oli juba okupeeritud. Villasse tagasi jõudes nägid nad, et see oli samuti okupeeritud. Nii liikusid nad edasi Biarritzi, kus elasid pansionis.

Kord, kui Schwarz käis laevade väljumisi uurimas, leidis ta tagasi tulles Heleni toa põrandalt pikali. Schwarz kutsus arsti. Naine keelas viimasel oma mehele öelda, et tal on vähk. Mees sai siiski teada, aga ei öelnud Helenile, et ta teab.

Kord kohtasid nad ühte ameeriklast, kes tegi neile välja ja küsis, miks nad Ameerikasse ei tule. Kui mees ütles, et neil pole viisat, lubas ameeriklane aidata. Schwarz tegi mõnda aega juhutöid, Helen aga käis väljas ja tuli alati hilja.

Ühel päeval võttis Gestapo Schwarzi kinni. Teda piinati eesmärgiga teada saada, kus on Helen. Lõpuks ilmus Georg, kes hakkas ise Heleni asukohta välja uurima. Schwarz andis Georgile Heleni aadressi. Teel Heleni juurde õnnestus Schwarzil peidetud žileti abil oma kinniseotud käed vabastada. Ta tappis Georgi, võttis ta auto, passi ja raha ning läks Helenile järele.

Olles lasknud Georgi passis pildi ära vahetada, asusid nad Lissaboni poole teele. Sinna jõudsid nad ilusti kohale ja aitasid isegi ühe poisi üle piiri. Nad elasid mõnda aega Lissabonis ning said lõpuks reisibüroost piletid Ameerikasse. Kuid reis lükati edasi ja mees läks uurima, miks nii juhtus. Naastes leidis ta Heleni surnuna. Naine oli mürki võtnud, arvatavasti ei tahtnud ta Ameerikasse minna.

Järgmisel päeval olid Heleni matused ning Schwarz oli tahtnud, et põgenik oleks sellele järgneva öö temaga koos. Päev hiljem sõitis põgenik naisega Ameerikasse.

Välislingid

• Kalev Kesküla, Erich Maria Remarque "Lissaboni öö". Eesti Ekspress, Areen, 14. september 2006.