Lissaboni öö

Allikas: Vikipeedia
Lissaboni öö
Autor Erich Maria Remarque
Originaali pealkiri Die Nacht von Lissabon
Tõlge Viktor Tomberg
Päritolumaa Saksamaa Saksamaa
Keel saksa
Žanr(id) sõjaromaan
Kirjastaja Kiepenheuer & Witsch
Eesti kirjastaja Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus
Avaldamisaeg 1962
Eesti avaldamisaeg 1964
Lehekülgi 254

"Lissaboni öö" on Erich Maria Remarque'i romaan põgenike elust 1939. aastal.

Remarque'i raamatu põhiliseks teemaks on võitlus armastuse eest ajal, millal ei võinud teada, kas tuleb pääsemine või vabaduskaotus. Kuskil ei olnud turvaline, ilma, et kogu aeg oma seljatagust jälgima ei peaks. Saksamaal võis koonduslaagrisse sattuda või maha löödud saada rahvuse või poliitilise kuuluvuse tõttu või kui inimesel oli vaenlasi, kes korraga mõjukaks olid saanud.

Sisukokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Oli öö Lissabonis, mis oli täidetud põgenikega, kõik tahtsid seniks Ameerikasse, kuni Euroopa eluolu rahuneb. Jälgiti laevu, mis sõitsid Ameerika poole. Kuid kõigil ei olnud viisat ning ka laevapiletid olid tihtipeale välja müüdud.

Tänaval kõndis põgenik, kes murdis pead, kuidas oma naise Ruthiga Ameerikasse jõuda, sest neil polnud pileteid ja elamisluba Portugalis pidi paari päeva pärast lõppema. Ilma elamisloata olid lood kehvad. Tänav oli suhteliselt tühi, siiski märkas põgenik üht meest tänaval edasi-tagasi käivat. Esimese hooga kartis põgenik, et tegu on politseiga ning ta võetakse vahi alla. Mees aga kõnetas teda ning pakkus talle kahte piletit New Yorki. Tingimuseks oli, et põgenik on temaga hommikuni koos.

Põgenik võttis pakkumise vastu. Põgenik oli siiski umbusklik selle võõra mehe suhtes. Lõpuks mees tutvustas ennast, ta nimi oli Schwarts, ning hakkas oma elust pajatama. Ta oli aastaid paguluses elanud, kuna tema naise Heleni vend Georg andis ta üles, ja ühest kohast teise põgenenud. Seejärel oli ta otsustanud Saksamaale tagasi minna. Teel peeti teda mitu korda kinni ja kontrolliti tema isikut. Läbi raskuste pääses ta siiski Saksamaale oma naise Heleni juurde. Seejuures aitas teda ta sõber doktor Martens, kes tal Heleniga kokku aitas saada. Schwarts kohtus Heleniga kirikus, sealt suundusid nende korterisse. Nad veetsid paar toredat päeva koos.

Seejärel oli Schwartsil aeg lahkuda, ta pidi minema Münsterisse, sest ta oli oma kohvrid sinna jätnud ja oli sealsesse hotelli registreeritud. Helen laenas oma tuttavalt auto ja viis mehe Münsterisse. Teel otsustas Helen, et põgeneb koos mehega. Nad leppisid kokku, et Helen viib auto tagasi ja ütleb kodustele, et läheb Šveitsi arsti juurde ning kohtub hiljem mehega Zürichis.

Schwarts jõudis õnnelikult Austriasse. Feldkirchis peeti ta aga kinni ning ta asjad otsiti läbi. Tal oli õnne ning ta pääses. Lõpuks jõudis ta Zürichisse ja kohtus Heleniga. Nad elasid nädala sealses hotellis erinevates tubades, et mitte kahtlust äratada, kuna nende passides olid erinevad nimed.

Ühel päeval kui Schwarts Heleni juurde läks leidis ta eest Saksa konsulaadi ametniku härra Krauseri. Et mitte kahtlust äratada luuletas Helen talle, et Schwartsil on naine ja lapsed ning nad pääsesid taas. Seejärel said nad sekeldusteta aastaks Prantsuse viisa ning lahkusid Šveitsist. Nad üürisid maja, mis asus järve kaldal. Seal olid nad õnnelikud. Suve lõppedes läksid nad Pariisi, kus nad said väikese toa. Nad elasid hetk korraga.

Kuid siiski ka nende õnnehetked pöördusid, Georg leidis nad üles ja käskis Helenil tagasi Saksamaale tulla. Helen ei olnud mingil juhul nõus tagasi minema. 10 päeva hiljem saabus sõda ning Schwarts ja Helen arreteeriti. Helen viidi naistelaagrisse Püreneedes, Schwarts aga Prantsuse laagrisse.

Scwartsil õnnestus laagrist põgeneda ning Heleni laagrisse minna. Talle öeldi seal, et naine on surnud. Mees ei uskunud seda ning kohtas lõpuks Helenit. Schwarts elas mõnda aega laagri lähedal metsas lossivaremetes ning Helen puges võimalusel aia alt läbi, et mehele süüa viia. Seejärel põgenesid nad ka sealt, sest Helenil oli oht Saksamaale tagasi sattuda. Nad leidsid mööblist tühja villa, millesse Helen armus. Olles seal neli päeva elanud läks Schwarts külla sisseoste tegema, ning kuulis, et Bordeaux'st pidavat väljuma kaks laeva. Nad läksid Bordeaux'sse, et asja uurida. See linn aga oli juba okupeeritud. Villasse tagasi jõudes nägid nad, et see oli samuti okupeeritud. Nii nad liikusid edasi Biarritzi, kus nad elasid pansionis.

Kord kui Schwarts käis laevade väljumisi uurimas, leidis ta tagasi tulles Heleni toa põrandalt pikali. Schwarts kutsus arsti, naine keelas viimasel oma mehele öelda, et tal on vähk. Mees sai siiski teada, aga ei öelnud Helenile, et ta teadis.

Kord kohtasid nad ühte ameeriklast, kes tegi neile välja ja küsis, miks nad Ameerikasse ei tule. Kui mees ütles, et neil pole viisat, lubas ameeriklane aidata. Schwarts tegi mõnda aega juhutöid, Helen aga käis väljas ja tuli alati hilja.

Ühel päeval võttis Gestapo Schwartsi kinni. Teda piinati, eesmärgiga teada saada kus on Helen. Lõpuks ilmus Georg, kes hakkas ise Heleni asukohta välja uurima. Schwarts andis Georgile Heleni aadressi. Teel Heleni juurde õnnestus Schwartsil peidetud žileti abil oma kinniseotud käed vabastada. Ta tappis Georgi, võttis ta auto, passi ja raha ning läks Helenile järele.

Olles Georgi passis pildi ära lasknud vahetada, asusid nad Lissaboni poole teele. Sinna jõudsid nad ilusti kohale ja aitasid isegi ühe poisi üle piiri. Nad elasid mõnda aega Lissabonis ning said lõpuks reisibüroost piletid Ameerikasse. Kuid reis lükati edasi ja mees läks uurima miks reis ära jäi. Naastes leidis ta Heleni surnuna. Naine oli mürki võtnud, arvatavasti ta ei tahtnud Ameerikasse.

Järgmine päev oli Heleni ärasaatmine ning Schwarts oli tahtnud, et põgenik oleks temaga koos selle öö. Päev pärast seda sõitis põgenik naisega Ameerikasse.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]