Lielezere mõis

Allikas: Vikipeedia
Lielezere mõisa peahoone

Lielezere mõis, ka Ezere mõis (saksa keeles Groß-Essern, läti keeles Lielezeres muiža, ka Ezeres muiža) oli rüütlimõis (fideikomiss a-st 1877) Kuramaal Kuldīga kreisis Salduse kihelkonnas. Tänapäeval asub mõisasüda Lätis Salduse piirkonnas Ezere vallas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Keskajal kuulusid hilisema mõisa alad Saksa Ordu Kuldīga komtuurkonda.[1] Pärast orduriigi sekulariseerimist sai sellest Kuramaa hertsogi valdus.[2] Mõisa on esimest korda nimetatud 1567. aastal, mil selle 79 talupoega maksid Garoza kirikule natuuras ja rahas kirikumaksu.[3]

Kettlerid 1575−1794[muuda | muuda lähteteksti]

Kettleri suguvõsa paruni- ja krahvivapp

1575. aastal sai mõisa pandivaldajaks Wilhelm von Kettler (1558−1620), kes oli Kuramaa hertsogi Gotthard Kettleri sugulane. Peagi anti mõis talle lääniks. Pärast tema surma päris selle tema vennapoeg vabahärra Johann Sigismund von Kettler (1610−1678), seejärel viimase poeg Hessen-Kasseli kindralleitnant vabahärra Jakob Friedrich von Kettler (1655−1735), siis tema poeg Preisimaa kammerhärra vabahärra Carl Emil von Kettler (1691−1727), kellele järgnes poeg vabahärra (a-st 1743 krahv) Gotthard Gustav Ludwig von Kettler. Järgmine omanik oli viimase vennapoeg salanõunik krahv Franz Seraphim Maria von Kettler (1748−1781). Temalt päris selle tütar krahvinna Eleonore Anna Maria Theresia Charlotte von Kettler (1777−1852). 1791. aastal naitus ta naabermõisa Reņģe omaniku Rötger Gottlieb Wilhelm von Aschebergiga (1754−1814), kes sai perekonnanime Ascheberg-Kettler ja kellele Lielezere langes 1794. aastal.[4]

Ascheberg-Kettlerid 1794−1840[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Wilhelm von Ascheberg-Kettleri surma päris mõisa tema poeg Johann Wilhelm von Ascheberg-Kettler (1793−1858).[5] Tema ajal toimusid mõisas 1819. aastal talupoegade rahutused.[6] 1840. aastal müüs ta mõisa Stieglitzitele.[7]

Stieglitzi suguvõsa parunivapp

Stieglitzid 1840−1871[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisa omandas parun Ludwig Johann von Stieglitz (1779−1843), kes oli Peterburis keiserliku õukonna pankur. Tema pärijad olid mõisa valdajad kuni 1871. aastani.[8]

Nolckenid 1871−1920[muuda | muuda lähteteksti]

Nolckeni suguvõsa vabahärravapp

1871. aasta 12. aprillil (vkj) omandas Lielezere, Pampaļi ja Reņģe mõisast koosneva suure kompleksi − ligi 24 000 hektarit − endine Liivimaa maamarssal Kaagvere ja Mooste mõisnik vabahärra Gustav Fromhold von Nolcken (1815−1879). 14. veebruaril (vkj) 1877 moodustas ta testamendiga oma mõisatest nelja poja kasuks majoraadi.[9] Lielezere mõisa päris tema vanem poeg kaardiväe staabirittmeister vabahärra Georg Christoph von Nolcken (1841−1906). Tema ajal toimusid mõisas 1905. aastal talurahvarahutused.[10] Viimane jäi vallaliseks ja suri järeltulijateta, nii langes majoraatmõis tema nooremale vennale Liivimaa maanõunik vabahärra Axel Gustav von Nolckenile (1842−1912), kes oli pärinud oma isa Liivimaa mõisad. Kuna tema vanem poeg suri noorelt 1894. aastal jahiõnnetuses, päris Lielezere mõisa vanuselt järgmine poeg kreisisaadik vabahärra Eduard Georg von Nolcken (1875−1941). Temalt võõrandati mõis 1920. aastal maareformi käigus.

Pärast võõrandamist[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast võõrandamist asus mõisas alates 1922. aastast 6-klassiline Ezere algkool. 1952. aastal sai sellest keskkool. Kool asub mõisasüdames siiani, alates 2016. aastast on see taas algkool.[11]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990, lk 159.
  2. ↑ Pirang, Heinz. Das baltische Herrenhaus. III. Teil. Die neuere Zeit seit 1850. Riga: Verlag Jonck & Poliewsky, 1930, lk 46.
  3. ↑ Schroeders, Percy von. Beiträge zur Gütergeschichte Kurlands. II. Teil Kurland. Herausgegeben von der Kurländischen Ritterschaft, 1983, lk 116.
  4. ↑ Schroeders, Percy von. Beiträge zur Gütergeschichte Kurlands. II. Teil Kurland. Herausgegeben von der Kurländischen Ritterschaft, 1983, lk 116.
  5. ↑ Schroeders, Percy von. Beiträge zur Gütergeschichte Kurlands. II. Teil Kurland. Herausgegeben von der Kurländischen Ritterschaft, 1983, lk 116.
  6. ↑ Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990, lk 159.
  7. ↑ Schroeders, Percy von. Beiträge zur Gütergeschichte Kurlands. II. Teil Kurland. Herausgegeben von der Kurländischen Ritterschaft, 1983, lk 116.
  8. ↑ Schroeders, Percy von. Beiträge zur Gütergeschichte Kurlands. II. Teil Kurland. Herausgegeben von der Kurländischen Ritterschaft, 1983, lk 116.
  9. ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Kurland. Bd II. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1939, lk 413-414.
  10. ↑ Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990, lk 159.
  11. ↑ Ezere algkooli ajalugu saidil ezeresskola.lv (vaadatud 30.09.2020).

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990. Lk 159.
  • Pirang, Heinz. Das baltische Herrenhaus. III. Teil. Die neuere Zeit seit 1850. Riga: Verlag Jonck & Poliewsky, 1930. Lk 46.
  • Schroeders, Percy von. Beiträge zur Gütergeschichte Kurlands. II. Teil Kurland. Herausgegeben von der Kurländischen Ritterschaft, 1983. Lk 116.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Lielezere_mõis&oldid=6254603"