Ascheberg

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Aschebergi suguvõsa parunivapp
Aschebergi suguvõsa krahvivapp

Ascheberg, ka Ascheberg-Kettler (vene keeles Ашеберг, ka Ашеберг-Кетлер) on Vestfaalist pärit aadlisuguvõsa.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Aschebergi suguvõsa vana aadlivapp

Päritolu ja varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Aschebergid kuulusid Vestfaali põlisaadli hulka, nad olid Osnabrücki ja Münsteri piiskoppide vasallid. Nime said nad Lüdinghauseni kreisis asunud samanimelise koha järgi. Esimesi kindlaid teateid suguvõsa kohta on aastast 1243, mil on nimetatud miles Godefridus de Asscheberghet. Võimalik, et 1168. aastal mainitud aadlimees (nobilis) Burcardus de Asscheberge kuulus samuti suguvõsasse, kuid see ei ole tõendatav. Suguvõsaliin algab XIV sajandi algul elanud Ludgerus de Aschebergiga (suri pärast 1317).[1]

Aschebergid rüütelkonna matriklis[muuda | muuda lähteteksti]

Suguvõsa võeti 1634. aasta 18. juulil (vkj) Kuramaa rüütelkonna matriklisse. 1689. aastal introdutseeriti nad Rootsi rüütelkonda.[2] 19. septembril 1814 võeti Baieri sandarmeeriakapten Mathias von Ascheberg Baieri kuningriigi matriklisse; 1822. aasta 31. jaanuaril immatrikuleeriti ta vabahärrana.[3]

Suguvõsa liikmeid[muuda | muuda lähteteksti]

Reņģe mõis

Aschebergi suguvõsa mõisavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kuramaa:
  • Vestfaal:
    • Buningmann (kuni 1317)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd I. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1972, lk 136.
  2. Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. I kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1925-1936, lk 181.
  3. Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd I. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1972, lk 136.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 120-121.
  • Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. I kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1925-1936. Lk 181−183 [1].
  • Fahne, Anton. Geschichte der Westphälischen Geschlechter unter besonderer Berücksichtigung ihrer Uebersiedelung nach Preußen, Curland und Liefland, mit fast 1200 Wappen und mehr als 1300 Familien. 1858. Lk 27, 30-31 [2].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Kurland. Bd II. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1939. Lk 1-8 [3].
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd I. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1972. Lk 136-137.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Freiherrliche Häuser A. Bd VI. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1966. Lk 1-10.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Freiherrliche Häuser A. Bd XII. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1980. Lk 4-9.
  • Gothaisches Genealogisches Taschenbuch der Adeligen Häuser. Dritter Jahrgang. Gotha: Justus Perthes, 1902. Lk 34-41 [4].
  • Gothaisches Genealogisches Taschenbuch der Adeligen Häuser. Sechster Jahrgang. Gotha: Justus Perthes, 1905. Lk 47-51 [5].
  • Schlegel, Ernst Bernhard. Klingspor, Carl Arvid. Den med sköldebref förlänade men ej å riddarhuser introducerade Svenska adelns ättar-taflor. Stockholm: P. A. Norstedt & Söner, 1875. Lk 7-8 [6].

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]