Leo Näpinen

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Leo Näpinen (sündinud 17. aprillil 1948) on ingerisoome päritolu Eesti teadusfilosoof.

Ta lõpetas aastal 1966 Väike-Maarja Keskkooli ja aastal 1975 Tartu Riikliku Ülikooli füüsika-keemiateaduskonna keemia erialal.

Ta kaitses filosoofiakandidaadi kraadi 1984 uurimusega iseorganiseerumise ja organiseerimise mõistest.

Ta oli alates 1999. aasta 1. septembrist kuni 2014. aasta 31. augustini Tallinna Tehnikaülikooli dotsent. 1. septembrist 2014 on ta Tallinna Tehnikaulikooli sotsiaalteaduskonna emeriitdotsent.

Vaated ja ideed[muuda | muuda lähteteksti]

Täppisteaduse kõlbmatus looduse mõistmiseks[muuda | muuda lähteteksti]

"Täppisteadus ei tegele ega pea tegelema loodusloolise maailma mõistmisega, sest täppisteadlased ise konstrueerivad oma uurimisobjektid, mis on idealisatsioonid, mitte reaalsus ise."[1]

Näpinen mõistab täppisteaduse all idealiseeritud füüsikalaadset teadust, mis on Galileo Galileist saadik eksisteerinud tegelike teaduste, näiteks füüsika, keemia, molekulaarbioloogia koostisosana. Ta ei sõltu looduslike süsteemide looduslikest karakteristikutest, vaid lähtub täielikult matemaatilisest projektsioonist. Mittetäppisteadused on kõik teised teadused peale füüsikalis-matemaatiliste, alates keemiast (osalt) ja bioloogiast (suuremalt jaolt) kuni paljude sotsiaaluuringute ja kõigi humanitaarteadusteni. Täppisteadus kasutab peamiselt matemaatika keelt. Mittetäppisteadused kasutavad peamiselt loomulikku keelt. Kõik mittetäppisteadused sõltuvad oma uurimisobjektist ja seetõttu erinevad suuresti omavahel. Ainult mittetäppisteadused on sunnitud oma uurimisobjekte mõistma. Täppisteadus püüab matemaatika võimaluste abil modelleerida, mõistmine pole talle eesmärgiks. Rein Vihalemma järgi on täppisteadus teoreetiline objekt, Galilei-järgsest matemaatilisest füüsikast saadud idealiseeritud mudel, mida ta nimetab f-teaduseks. F-teadus ei püüa saada mingist objektist tõest pilti kogu selle mitmekesisuses, vaid avastada seadusi: mis, kuidas ja mil määral allub seadustele ning mis on nende seaduste järgi võimalik, mis mitte.[2]

Kõik füüsikalis-matemaatilised teooriad põhinevad kahel eeldusel, mis on meie igapäevakogemusega vastuolus: esiteks, aeg on sama sümmeetriline nagu ruum, teiseks, geomeetria kujutab kindlusega füüsikalist maailma. Täppisteadus põhineb matemaatikal ja kasutab eksperimente, püüdleb täpsuse poole ning modelleerib füüsikalisi objekte matemaatika abil nii, et ennustada teatud tendentse ja seletada süsteemide teatud kvantitatiivseid aspekte ning kasutada loodust inimese vajadusteks. F-teadus on asendanud Aristotelese kvalitatiivse kosmose kvantitatiivse füüsikalise universumiga, mille matemaatiline struktuur ei saa haarata kogu maailma. Teadus on küll toonud kaasa tehnilisi ja tööstuslikke saavutusi; kuid kuna täppisteadus põhineb samastamise põhimõttel, siis avastatud nähtust samastatakse juba tuntud nähtusega. Seetõttu ei saa ta kirjeldada igapäevaelus täheldatavat uute nähtuste ilmumist. Normaalteadus Thomas Kuhni järgi ei püüa avastada uut, vaid paigutada maailm olemasolevasse paradigmasse.[3]

Täppisteadus uurib looduse puhtkvantitatiivseid aspekte. Looduse jooned, mis on seotud inimeste ja nende igapäevaeluga, (pöördumatus, mittestabiilsus, mittereeglipärasus, vaadeldamatu keerukus, loov kaos, kvalitatiivne mitmekesisus, ruumiline ja ajaline mitteühetaolisus, kordumatus, ajaloolisus, loovus, uudsus, ainulaadsus, ennustamatus jt), millega puutusid kokku sünergeetikud (Ilya Prigogine, Manfred Eigen, Hermann Haken, Stuart Kauffman), ei ole manipuleeritavad ning seetõttu ka mitte matemaatiliselt kirjeldatavad. Nende joonte mõistmine eeldab reaalse maailma kirjeldamist loomulikus keeles niisugusena, nagu ta on, kogu selle mitmekesisuses ja keerukuses, ning põhineb isiklikul kogemusel.[4]

Täppisteadus kui f-teadus saab reaalsust kirjeldada ainult niivõrd, kui ta on haaratav matemaatiliselt formuleeritud loodusseaduste ning võimalikult täpselt mõõdetud suvaliselt fikseeritud algtingimuste abil, st ennustavalt ja seletavalt, lihtsat kategoorilist süllogismi kasutades. Välja jäävad ennustamatud, mittestabiilsed, mittekorduvad, juhuslikud nähtused. Et kirjeldada loodust sellisena, nagu ta on, tuleb loobuda väidetest klausliga ceteris paribus ning tunnistada, et looduses on olemas inimesed, ning mõista, et täppisteadus ja tehnika on mittelooduslikud, sest teadlased organiseerivad eksperimentaalseid ja teoreetilisi süsteeme oma ootuste täitmiseks ja looduse kaootilise käitumise välistamiseks. Ökoloogiliste probleemide lahendamine nõuab, et ei ignoreeritaks looduslikes keskkondades ja tingimustes oma looduslikke omadusi ilmutavaid "antud" objekte. See nõuab mittetäppisteaduslikku uurimistööd. Täppisteadus ei võimalda mõista loodust (physis), millesse kuulub ka inimene. Inimkond vajab looduse mõistmist ning tarkust inimese eesmärkide ja väärtuste ning loodusloolises maailmas inimväärse elamise kohta. Tuleb möönda looduse ja ühiskonna ajaloo fundamentaalset määramatust. Looduse mõistmine on täppisteadusliku seletamise ja ennustamisega ühitatav, kuid ei taandu sellele.[5]

Looduse mõistmiseks ei piisa vastamisest kuidas-küsimusele (loodusseaduste otsimisest). Tarvis on vastata Aristotelese neljale miks-küsimusele (neli põhjuste liiki): "Millest see on tehtud?", "Mis see on?", "Mis oli selle muutumise allikas?", "Milleks see on?". Enne looduse mõne aspekti modelleerimist tuleb loodust mõista. Inimest tuleb näha looduse looduna ja kosmose tervikusse kuuluvana. Kosmos võib olla mõistetav mingit kosmilist eesmärki täitma pidavana. Teaduslik maailmavaade eeldab ekslikult, et ainult inimesed saavad realiseerida oma eesmärke, kui nad tunnevad matemaatiliselt formuleeritud loodusseadusi. Ent kõigil iseorganiseeruvatel süsteemidel on oma eesmärgid, mis ei sõltu inimteadvusest. Mitteteadlikud eesmärgid on teadlikest eesmärkidest evolutsiooniliselt varasemad. Klassikaline täppisteadus, mis põhineb fundamentaalsete objektiivsete protsesside pööratavuse idealiseerimisel, ei nõua looduslooliste protsesside mõistmist, ent mitteklassikaline täppisteadus (iseorganiseerumise teooriad) on võimalik alles pärast looduslooliste protsesside mõningast mõistmist.[6]

Täppisteadus mõtleb korrastatud suhetest; looduse mõistmiseks tuleb arvestada kaootilisi suhteid. Täppisteadus konstrueerib idealiseeritud objekte ning sisaldab ainult deduktiivset ja induktiivset mõtlemist. Täppisteaduslik meetod ei võimalda terviku teadmist, sest seda ei saa dedutseerida teadmisest osade kohta. Täppisteadus võib teaduslike meetoditega lahendada mõistatusi. Selle teooriad võivad aidata keskkonnaga manipuleerida ja seda kontrollida, kuid kontrollimine pole mõistmine. Mõistmine on enam kui mõtlemine korrastatud suhete raamistikus. Mõistmine ei saa olla täiesti objektiivne, vaid on peamiselt ja primaarselt subjektiivne.[7]

Robert Priddyle, Nicholas Maxwellile ja Rein Vihalemmale toetudes räägib Näpinen füüsikalisele mõistmisele vastanduvast personalistlikust mõistmisest, "mis võimaldab meil mõista üksteist kooperatiivsetes tegevustes reaalses maailmas". Ka loodust (physis) saab mõista personalistlikult. Maxwelli järgi on personalistlik mõistmine subjektiivne, isiklik, emotsionaalne ja hinnanguline (mittefaktiline), intuitiivne (mitteratsionaalne), mitteennustav ja kontrollimatu. Personalistlikud seletused püüavad kujutada nähtust nii, et teda saab seletada millenagi, mida oleks ise võinud kogeda, teha, mõelda või tunda. Näpineni järgi võib personalistlikku mõistmist pidada tarkuseks, sest tarkus saab taibata, mis on elus enda ja teiste jaoks väärtuslik.[8]

Publikatsioone[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Näpinen 2001:74
  2. Näpinen 2011:75
  3. Näpinen 2011:75–76
  4. Näpinen 2011:76
  5. Näpinen 2011:76–77
  6. Näpinen 2011:77–78
  7. Näpinen 2011:78
  8. Näpinen 2011:79–81

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]