Lapsevanema-lapse interaktsiooni teraapia

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Lapsevanema-lapse interaktsiooni teraapia (parent-child interaction therapyPCIT) on üks käitumuslik vanemate treeningu vorm, mille arendas Sheila Eyberg laste jaoks vanuses 2–7 ning nende hooldajate jaoks. PCIT on tõenditel baseeruv ravivorm väikestele lastele, kellel on käitumuslikke või emotionaalseid hälbeid ning rõhuasetus on selle puhul asetatud lapsevanema-lapse suhte kvaliteedi parandamisele. Lisaks muudetakse sellega lapsevanema-lapse interaktsiooni mustreid.[1]

Häiriv käitumine on kõige sagedasem põhjus, miks väikseid lapsi vaimse tervise asutustesse suunatakse. Põhjused võivad seejuures varieeruda väikestest rikkumistest nagu vastu rääkimine kuni oluliste vägivallaaktideni. Enim ravitavaid häiriva käitumise häireid võib jagada vastandliku trotsi hälbeks (Oppositional Defiant Disorder – ODD) või käitumise häireks (conduct disorder – CD), sõltuvalt käitumise tõsidusest ja nähtavate probleemide loomust. Antud häired esinevad sageli koos aktiivsus- ja tähelepanuhäirega (ADHD).[2] Teraapia kasutab unikaalset kombinatsiooni käitumuslikust teraapiast,mänguteraapiast ja vanemate koolitamisest, õpetamaks efektiivsemaid tehnikaid ning parandamaks lapsevanema ja lapse omavahelist suhet.[3]

Lähtudes Diana Baumrind’i lastekasvatuse arenguteooriast õpetab PCIT autoriteetset lastekasvatust, mis kombineerib soojust, hoolitsevat toetust ning eakohaseid piiranguid. PCIT kasutab nii seotuse kui ka sotsiaalse õppimise teooriaid.[1]

PCIT astmed[muuda | muuda lähteteksti]

PCIT-d jagatakse kahte astmesse, suhte arendamine (lapsele suunatud suhtlus) ning distsipliini õpetamine (lapsevanemale suunatud suhtlus). Lapsele suunatud suhtlus keskendub lapsevanema ja lapse seotuse tugevdamisele, mis on alus teisele astmele. Lapsevanemale suunatud suhtlus, mis rõhutab struktuuri ja järjepidevuse hoidmist distsipliini osas. Iga faas algab eraldiseisva didaktilise sessiooniga, kus lapsevanemad osalevad ilma lapseta, millele järgnevad seeriad nädalaseid juhendamisi iga faasi jaoks.

Lapsele suunatud suhtlus[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsele suunatud suhtluse eesmärk on arendada armastav ja toetav seos lapsevanema ja lapse vahel läbi mänguteraapia. Lapsevanematele õpetatakse selgeks nimekiri asjadest, mida teha või mitte teha oma lapsega suheldes. Vanemad kasutavad neid oskusi igapäevasel mänguperioodil, mida nimetatakse eriliseks ajaks lapsega. Antud faasi eesmärk on ehitada ja tõsta lapse enesehinnangut, mille käigus suureneb ka positiivne sotsiaalne käitumine.[4]

PRIDE oskused[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsevanematele õpetatakse, milliseid oskusi kasutada mainitud erilise aja jooksul oma lapsega.

PRIDE kui ingliskeelne akronüüm tähendab järgmist:

P – Praise (kiida) R – Reflect (peegelda) I – Imitate (jäljenda) D – Describe (kirjelda) E – Enjoyment (nauding)

See akronüüm on meeldetuletuseks, et lapsevanemad peaksid oma laste tegevusi kirjeldama, peegeldama, mida nad ütlevad, imiteerima oma lapse mängu, kiitma positiivseid tegevusi ning üritama seda aega ka nautida.[5] Harjutamise ajal julgustatakse vanemaid vältima küsimusi, kommentaare ja kriitikat. Neile öeldakse lisaks, et nad kombineeriks PRIDE oskusi tähelepanu otsivate käitumiste ignoreerimisega, kui need pole destruktiivsed või agressiivsed. Kuna PCIT-d saab kasutada laste puhul vanuses 2–7, võtab juhendamine arvesse arengulisi erinevusi igas vanuses ning õpetab vanemaid seda ka tähele panema. Vanemaid julgustatakse kiitma ja peegeldama kõiki lapse katseid verbaalselt suhelda, kuna kõneoskus on samaaegselt arenemas.[6]

Lastevanematele suunatud suhtlus[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsevanemale suunatud suhtluse eesmärk on õpetada vanemale efektiivsemaid vahendeid oma lapse distsiplineerimiseks läbi mänguteraapia ja käitumusliku teraapia. Vanematele õpetatakse efektiivsete käskude andmist. Efektiivsed käsklused on otsesed, positiivselt esitatud, spetsiifilised, kasutatud ainult vajadusel ning eakohased. Neid antakse ükshaaval ning normaalse hääletooniga koos selgitusega kas enne käsu andmist või pärast lapse kuuletumist. Lapse käskude täitmisele ja mittetäitmisele järgnevad ka alati tagajärjed.

Vanemad kiidavad oma lapsi, kui käskusid järgitakse ning järgivad aja maha võtmise protseduuri, kui lapsed seda ei tee. Sessiooni ajal esitavad vanemad mängimise ajal käskluse, millele järgneb asjakohane tagajärg.[6]

Mõõdikud[muuda | muuda lähteteksti]

Terapeudid hindavad perekondade arengut PCIT käigus mitmeti. Esiteks, vanema ja lapse käitumise jälgimine ning kodeerimine, kasutades diaadilist vanema-lapse suhtluse kodeerimissüsteemi (Dyadic Parent-Child Interaction Coding System, DPICS), mida mõlemat kasutatakse iga sessiooni alguses, et valida oskusi, millele sessiooni käigus tähelepanu suunata ning, et hinnata, millal vanemad on täitnud ühest faasist teise liikumise kriteeriumid. Enne iga sessiooni täidavad vanemad ka Eybergi Laste Käitumise Küsimustiku intensiivsuse skaala (Intensity Scale of the Eyberg Child Behavior Inventory, ECBI), mis mõõdab lapse hetke häiriva käitumise sagedust kodus. Terapeut esitab info iga nädal graafiliselt, hindamaks lapse arengut, ning erinevatel ajahetkedel ravi käigus jagab seda graafikut ka vanematega. Lõpetuseks, lisaks eelnevalt mainitud kriteeriumitele ei lõpetata ravi enne, kui vanem on väljendanud enesekindlust oma oskuste osas lapse käitumist juhtida ning on valmis ravi lõpetama.[2]

Rakendused[muuda | muuda lähteteksti]

PCIT-d on kasutatud vägivaldsete perede[7], vastanduvate laste[8] ning ka julmalt koheldud laste puhul[9].

PCIT on mudel, mis on näidanud edu vastandliku trotsiva häire puhul ning mida on edukalt kasutatud autistlike laste puhul.[10][11][12] Hetkel on ka palju uuringuid tehtud, kuidas PCIT-d saaks kasutada hoidmaks keerulised lastekasvatusega grupid ravis.[13][14] Ka mitmed PCIT kohandused on näidanud häid tulemusi: PCIT gruppides,[15][16] PCIT koolis õpetajate jaoks [17] või kodus kasutatav PCIT[18][19].

Uuringud näitavad et PCIT treeningul õpitud oskused üldistuvad ka kodule.[20] PCIT’d kasutatakse laialdaselt Ameerika Ühendriikides ning on jõudnud ka Austraaliasse,[21] Saksamaale, Hiina,[22] Jaapanisse, Hongkongi, Norra,[23] Hollandisse[14], Lõuna-Koreasse, Taiwani, Uus-Meremaale ja Küprosele.[24]

Kuluefektiivsus[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsevanema lapse suhtluse ravi on leitud olevat kuluefektiivne. Seda mõõdeti võrreldes ravikulude ja käitumuslike arengute suhtarvu.[25]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 What is PCIT?. PCIT International. Viimati külastatud 9. mai, 2017.
  2. 2,0 2,1 Zisser, A.R. & Eyberg, S.M. (2010). Parent-child interaction therapy and the treatment of disruptive behavior disorders. A.E. Kazdini & J.R. Weisz'i raamatus, Evidence-based psychotherapies for children and adolescents, (2nd ed.), New York, NY: Guilford Press.
  3. Hembree-Kigin, T. L., & McNeil, C. B. (1995). Parent–Child Interaction Therapy, New York, Plenum Press.
  4. Herschell, A. D., Calzada, E. J., Eyberg, S. M., & McNeil, C. B. (2002). Clinical issues in parent-child interaction therapy. Cognitive and Behavioral Practice, 9, lk. 16–27.
  5. Chase, R., & Eyberg, S.M (2005). Abridged Manual for the Dyadic Parent-Child Interaction. Coding System (3. tr.).
  6. 6,0 6,1 Herschell, A. D., Calzada, E. J., Eyberg, S. M., McNeil, C. B. (2002). Parent-child interaction therapy: new directions in research. Cognitive and Behavioral Practice. 9, lk. 9–16.
  7. Ware, F., & McNeil, C. B. (2003). Parent–child interaction therapy: a promising intervention for abusive families. The Behavior Analyst Today, 3, lk. 375–85.
  8. McNeil, C.B., Filcheck, H.A., Greco, L.A., Ware, L.M., & Bernard, R.S. (2001). Parent–child interaction therapy: can a manualized treatment be functional? The Behavior Analyst Today, 2, lk. 106–54.
  9. Chaffin, M., Silovsky, J.F., Funderburk, B., Valle, L.A., Brestan, E.V., Balachova, T., Jackson, S., Lensgraf, J., & Bonner, B.L. (2004). Parent–child interaction therapy with physically abusive parents: efficacy for reducing future abuse reports". Journal of Consulting and Clinical Psychology, 72, lk. 500–10
  10. Masse, J.J., Wagner, S.M., McNeil, C.B., & Chorney, D.B. (2007). Parent-child interaction therapy and high functioning autism: a conceptual overview. Journal of Early and Intensive Behavior Intervention, 4, lk. 714–735.
  11. Tempel, A. B., Wagner, S. M., McNeil, C. B. (2008). Parent–child interaction therapy and language facilitation: the role of parent-training on language development. The Journal of Speech-Language Pathology and Applied Behavior Analysis, 2, lk. 216–232.
  12. Masse, J. J., McNeil, C. B., Wagner, S., & Quetsch, L. B. (2016). Examining the efficacy of parent–child interaction therapy with children on the autism spectrum. Journal of Child and Family Studies, 25, lk. 2508–2525.
  13. Fernandez, M.A., & Eyberg, S.M (2005). Keeping families in once they've come through the door: attrition in parent–child interaction therapy. Journal of Early and Intensive Behavior Intervention, 2, lk. 207–14.
  14. 14,0 14,1 Abrahamse, M. E., Niec, L. N., Junger, M., Boer, F., & Lindauer, R. J. L. (2016). Risk factors for attrition from an evidence-based parenting program: findings from the Netherlands. Children and Youth Services Review, 64, lk. 42–50.
  15. Niec, L. N., Barnett, M. L., Prewett, M. S., & Chatham, J. R. S. (2016). Group parent–child interaction therapy: a randomized control trial for the treatment of conduct problems in young children. Journal of Consulting and Clinical Psychology, 84, lk. 682–698.
  16. Niec, Larissa N., Hemme, J. M., Yopp, J. M., & Brestan, E. V. (2005). Parent-child interaction therapy: The rewards and challenges of a group format. Cognitive and Behavioral Practice, 12, lk. 113–125.
  17. Tiano, J. D., & McNeil, C. B. (2006). Training Head Start teachers in behavior management using Parent-child interaction therapy: a preliminary investigation. Journal of Early and Intensive Behavior Intervention, 3, lk. 220–233.
  18. Galanter R., Self-Brown, S., Valente, J. R., Dorsey, S., Whitaker, D. J., Bertuglia-Haley, M., & Prieto, M. (2012). Effectiveness of parent–child interaction therapy delivered to at-risk families in the home setting. Child & Family Behavior Therapy, 34, lk. 177–196.
  19. Ware, L. M., McNeil, C. B., Masse, J., & Stevens, S. (2008). Efficacy of in-home parent-child interaction therapy. Child & Family Behavior Therapy, 30, lk. 99–126.
  20. Naik-Polan, A.T., & Budd, K. (2008). Stimulus generalization of parenting skills during parent child interaction therapy. Journal of Early and Intensive Behavior Intervention, 5, lk. 71–91.
  21. Phillips, J., Morgan, S., Cawthorne, K., & Barnett, B. (2008). Pilot evaluation of parent–child interaction therapy delivered in an Australian community early childhood clinic setting. Australian and New Zealand Journal of Psychiatry, 42, lk. 712–719.
  22. Leung, C., Tsang, S., Heung, K., & Yiu, I. (2009). Effectiveness of parent—child interaction therapy (PCIT) among Chinese families. Research on Social Work Practice, 19, lk. 304–313.
  23. Bjørseth, Å., & Wichstrøm, L. (2016). Effectiveness of parent-child interaction therapy (PCIT) in the treatment of young children's behavior problems. A randomized controlled study. PLOS ONE, 11.
  24. PCIT Around the World. PCIT International. Viimati külastatud 9. mai, 2017.
  25. Goldfine, M. E., Wagner, S. M., Branstetter, S. A., & McNeil, C. B. (2008). Parent–child interaction therapy: an examination of cost-effectiveness. Journal of Early and Intensive Behavioral Intervention, 5, lk. 119–32.