Lahingutank

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
T-14 Armata

Lahingutank on tank, mille otstarve on lahinguülesannete täitmine.

Lahingutanki iseloomustab suur tulejõud, tugev soomuskaitse ja efektiivne liikumisvõime.

Lahingutankid on soomusväe peamine jõud, tagades lahingutegevuse käigus lahinguüksustele tõhusa otsetuletoetuse manöövrite ja löökide teostamisel ning kaitsel. Lahingutankide põhiülesanne lahinguväljal on vastase tulepunktide ja soomustehnika hävitamine.

Iseloomulikud omadused[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeva lahingutanki põhiomadused on suur tulejõud, tugev soomuskaitse, hea läbivus maastikul ja võime läbida pikki vahemaid. Puuduseks on suur mass ja piiratud enesekaitsevõime jalaväe või soomusjalaväe toetuseta.

Varustus[muuda | muuda lähteteksti]

Tank on varustatud vaatlusseadmetega, mis võimaldavad jälgida ümbrust nii päeval kui ka öösel erinevates ilmastikutingimustes. Tanki torni pöörde- ja tõstemehhanismid on automaatselt stabiliseeritavad, mis võimaldab sihtida ja tulistada ka liikumisel. Sihtimisparandi kiiret sisestamist laskesüsteemi, lähtudes laskekaugusest, masina liikumiskiirusest ja laskemoona iseärasustest lihtsustab pardaarvuti. Maastikul orienteerumist hõlbustab navigatsioonisüsteem. Väliseks sidepidamiseks on tankides raadiojaamad, pardatelefoniside toimib InterComi[1]põhimõttel. Mitmeid kaasaegseid tanki turbiinmootoreid[2] on võimalik käitada nii diislikütuse (diisli) kui ka bensiiniga. Tulekahju puhuks on tankidele osaliselt sisse ehitatud automaatsed tulekustutussüsteemid. Tanki välispind kaetakse sageli aktiivsoomusega, mis vähendab kumulatiivlaengute plahvatuse mõju. Mõnedele tankitüüpidele on võimalik kinnitada lisaseadmeid (snorkeleid), mille abil saab kandvat ja tasast põhja mööda sõites läbida paari-kolme meetri sügavusi veekogusid.

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Tank koosneb lahinguosast (torn), mootoriosast ja veermikust. Lahinguosas paiknevad relvastus, laskemoon ja meeskond. Meeskond on 3–4-liikmeline (komandör, sihtur, juht, laadur), relvastuseks on 105–125 mm kaliibriga vint- või sileraudne kahur ja 1–2 kuulipildujat. Kahuri laskemoonana kasutatakse põhiliselt kumulatiiv-, kild- ja alakaliibrilisi mürske (noolmürske). Mootor paikneb tavaliselt masina tagaosas. Rahuajal on roomikulülid enamasti kaetud kummipadjakestega, mis säästavad teekatet ja vähendavad roomikute kulumist. Tänapäeva tankide põhimass on keskeltläbi 40–65 tonni, kiirus teel 60–75 km/h.

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]