Lüüra beeta

Allikas: Vikipeedia

Lüüra beeta (β Lyr, β Lyrae) ehk Sheliak (araabiakeelsest nimest الشلياق (Ash-Shiliyāq)) on Lüüra tähtkuju heleduselt kolmas täht Veega ja Lüüra gamma järel. Täht asub Maast 960 valgusaasta (290 parseki)[1] kaugusel ja on põhjalikult uuritud varjutusmuutlik kaksiktäht, olles prototüübiks enese järgi nimetatud β Lyrae tüüpi kaksiktähtedele. Esimesena kaardistas ja nimetas Lüüra beeta saksa astronoom Johann Bayer oma 1603. aastal ilmunud täheatlases „Uranometria“, tähe muutuvat heledust märkas esimesena inglise amatöörastronoom John Goodricke.[2]

Füüsikalised omadused[muuda | muuda lähteteksti]

Lüüra β valguskõver. Sügavama jälje tekitab massi loovutava B-komponendi varjutus A poolt, väiksem varjutus tekib vastupidises olukorras.

Lüüra beeta on kaksiktäht, mille komponentide orbiidi tasand paikneb peaaegu täpselt Maa vaatesuunal, mistõttu need varjutavad teineteist regulaarselt, vähendades varjutuse ajaks süsteemi koguheledust. Lüüra beeta heledus varieerub 3,4–4,6 tähesuuruse vahel perioodiga 12 päeva ja 23 tundi. Aine ülevoolu tõttu tähtede vahel kasvab tiirlemisperiood umbes 19 sekundit aastas.[1] Suurimas eralduses asuvad komponendid teineteist 0,86 millikaaresekundi kaugusel, mistõttu pole eraldiseisvate optiliste teleskoopidega võimalik neid eristada. Seetõttu oli Lüüra beeta kaksiktähelisus kuni 2008. aastani uuritav vaid fotomeetria ja spektraalvaatluste teel. 2008. aastal vaadeldi tähte esmakordselt nähtavas ja lähi-infrapunases lainealas interferomeetriliselt, mis võimaldas lahutada nii kaks komponenti kui ka neid ümbritseva aine ülevoolu ketta (video vasakul) ja arvutada süsteemi orbitaalelemendid.[1]

Lüüra beeta A ja B komponendid on mõlemad Päikesest suuremad B-spektriklassi tähed, vastavalt 13 ja 3 Päikese massi ning 6- ja 15-kordse Päikese raadiusega. Praegu väiksema massiga B-komponent on varem olnud hoopis süsteemi peatäht. Suurema massi tõttu arenes see aga kiiremini ja lahkus peajadalt, paisudes selle käigus hiidtäheks. Lähedal asuva kaaslase tõttu täitis hiid peagi oma Roche'i pinna ja algas täheaine ülevool veel peajadal olevale kaaslasele, millest tänaseks on saanud süsteemi põhitäht. Massi ülevoolu tõttu ümbritseb A-komponenti akretsiooniketas, mis asudes orbiidi tasandil, segab tähe vaatlemist ja selle täpse spektriklassi määramist. Massi ülekanne toimub kiirusega umbes 1 Päikese mass 50 000 aasta jooksul[1], mistõttu on Lüüra beeta praegune seisund võrdlemisi lühiajaline etapp – tüüpilised täheevolutsiooni protsessid kestavad miljoneid aastaid.

Vaadeldavus[muuda | muuda lähteteksti]

Lüüra beeta (β) asukoht Lüüra tähtkujus

Lüüra beeta asub Lüüra tähtkuju rööpküliku edelanurgas. Kuigi Eesti laiuskraadil on Lüüra tähtkuju loojumatu, on parim aeg seda vaadelda hilissuvel ja sügisel, mil Lüüra on õhtuti kõrgel edelataevas. Vaadeldes teleskoobiga, on Lüüra beeta vahetus läheduses vähem kui kaareminuti kaugusel nähtavad veel kaks tähte (HD 174664 ja BD+33 3222). Kumbki neist pole Lüüra beeta süsteemi osa, vaid need on eraldi tähed, kusjuures HD 174664 on samuti spektroskoopiline kaksik.[3] Lüüra beeta läheduses asub ka tuntud planetaarudu M57 (Lüüra rõngasudu), mida on kerge leida joonelt Lüüra beeta ja Lüüra gamma vahel.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Ming Zhao et al. "First Resolved Images of the Eclipsing and Interacting Binary Beta Lyrae" The Astrophysical Journal 684 (2008) L95. Kasutatud 19.10.2013. (inglise)
  2. Michael Hoskin. "Goodricke, Pigott and the Quest for Variable Stars" Journal for the History of Astronomy, Vol. 10, P. 23, 1979. Kasutatud 19.10.2013. (inglise)
  3. "HD 174664" SIMBAD Astronomical Database. Kasutatud 19.10.2013. (inglise)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]