Peajada

Allikas: Vikipeedia
Hertzsprungi-Russelli diagramm kujutab tähe tegelikku heledust ehk absoluutset tähesuurust võrrelduna tema värvusindeksiga B-V. Peajada on nähtav silmatorkava diagonaalse ribaga, mis kulgeb ülevalt vasakult alla paremale. Sellel diagrammil on kujutatud 22 000 Hipparcose kataloogi tähte koos 1000 väikese heledusega tähega (punased kääbused ja valged kääbused) Gliese kataloogist.

Peajada ehk põhijada on tähti värvusindeksi ja absoluutse tähesuuruse järgi paigutaval Hertzsprungi-Russelli diagrammil pidev ja selgelt nähtav riba, mis kulgeb vasakult ülalt paremale alla. Peajadal asetsevaid tähtesid nimetatakse peajada tähtedeks ehk põhijada tähtedeks, traditsioonilise nimetusega ka kääbusteks ehk kääbustähtedeks.

Pärast tähe teket põhjustab selle tihedas tuumas toimuv tuumasüntees, mille käigus vesiniku aatomituumad ühinevad heeliumi tuumadeks, soojusenergia eraldumist. Tähe arengu selles staadiumis paikneb ta peajadal kohas, mille tingib põhiliselt tähe mass, kuid mida mõjutavad ka tähe keemiline koostis ja muud tegurid. Kõik peajada tähed on hüdrostaatilises tasakaalus, milles kuumast tuumast lähtuvat soojusrõhku tasakaalustab väliskihtide gravitatsiooniline rõhk. Tasakaalu aitab hoida tuumas toimuva energia genereerimise kiiruse sõltuvus temperatuurist ja rõhust. Tuumas genereeritud energia tungib tähe pinnale ja kiirgub fotosfäärist välja. Energia kannab edasi kas kiirgus või konvektsioon. Viimane toimub piirkondades, kus on järsemad temperatuurigradiendid, suurem läbipaistmatus või mõlemad korraga.

Peajada jaotatakse mõnikord vastavalt põhilisele energia genereerimise viisile ülemiseks ja alumiseks osaks. Tähed, mille mass on väiksem kui umbes 1,5 Päikese massi, sünteesivad vesiniku aatomituumadest heeliumi tuumi põhiliselt prooton-prooton-tsükli ehk pp-tsükli ehk prooton-prooton-reaktsiooni käigus, suurema massi puhul aga toimub selleks valdavalt CNO-tsükkel, milles osalevad vahendajatena süsiniku, lämmastiku ja hapniku tuumad. Kui peajada tähe mass on suurem kui 2 Päikese massi, siis toimub selle tuumas konvektsioon, mis paneb äsja sünteesitud heeliumi liikuma, nii et säilib ühinemisreaktsiooni toimumiseks vajalik kütuse vahekord. Mida väiksem on tähe mass, seda suurema osa tähest hõlmab piirkond, kus toimub konvektsioon; kui peajada tähe mass on alla 0,4 Päikese massi, toimub konvektsioon kogu tähes. Kui tuumas konvektsiooni ei toimu, siis moodustub heeliumirikas tuum, mida ümbritseb vesiniku kiht.

Reeglina on peajada tähe eluiga seda väiksem, mida suurem on tähe mass. Kui tuuma vesinikkütus on otsas, areneb täht väljaspool peajada paiknevaks täheks. Mis tähest saab, see sõltub tema massist: kui see on väiksem kui 0,23 Päikese massi, siis järgneb kohe valge kääbuse staadium. Suurema massiga tähtedel, mille mass on kuni 10 Päikese massi, on vahepeal punase hiiu staadium. Veel suurema massiga tähed plahvatavad supernoovana või kollabeeruvad kohe mustaks auguks.