Kuldne Ahel

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib terrorismi rahastamisest; Aquino Thomase teose kohta loe artiklist Catena aurea.

Kuldne Ahel on Al-Qā‘idah' väidetavate toetajate nimekiri, mis leiti 2002. aasta märtsis Bosnia ja Hertsegoviina pealinnas Sarajevos Benevolence International Foundationi kontoris toimunud politseihaarangu käigus.

Nimekirja kuulub 20 Saudi Araabia ja Pärsia lahe riikide pankurit, ärimeest ja poliitikut. Nimekirjaga oli seotud ka arvutifail pealkirjaga "Tarekh Osama" ('Osama ajalugu'), kuid nimi Kuldne Ahel pärineb Al-Qā‘idah' vastu pöördunud informandilt Jamāl al-Faḑlilt, kes kinnitas nimekirja autentsust.

Enamik allikaid ei täpsusta Kuldse Ahela kirjapaneku aega, mõne allika kohaselt pärineb see 1988. aastast[1]; USA terrorismivastase võitluse ekspert Richard A. Clarke dateeris dokumendi 1989. aastasse. Avalikkuse ette jõudis Kuldne Ahel 29. jaanuaril 2003 USA valitsuse esitatud tõendina Enaam Arnaouti süüasjas.

Teiste seas olid nimekirjas loetletud Saudi ärimees Adel Batterjee, paljude firmade omanik USAs, Saudi Araabias, Kanadas, Hollandis jm; Ibrahim Muhammad Afandi, Sudaani, Jordaania ja Saudi Araabia pangandus- ja meediaettevõtja Saleh Abdullah Kamel, üks Saudi Araabia tuntumaid ettevõtjaid ja filantroope Sulaiman Abdul Aziz Al Rajhi, Saudi Araabia endine naftaminister ja ülemkohtuniku poeg Ahmad Turki Yamani ning mitme Egiptuse ja Saudi Araabia panga juht ja osanik, Lääne luksusautode maaletooja Abdel Rahman Hassan Sharbatly. Suurimaid annetusi loetletud sponsoritelt said Usāmah ibn Lādin, üks Al-Qā‘idah' asutajaist Wā'il Ḩamzah Julaydān, Osama bin Ladeni sugulane 'Abū Māzin jt.

Benevolence International Foundation, mille kontorist Kuldne Ahel leiti, oli 1987. aastal Saudi Araabias rajatud rahvusvaheline heategevusorganisatsioon, mis tegutses Al-Qā‘idah' kattevarjuna, korraldades toiduabi ja haridusprojekte sõjatsoonides. Sihtasutuse kontorid paiknesid 18 riigis, Bosnias oli neid kaks – Sarajevos ja Zenicas. 2002. aasta novembris keelustasid selle tegevuse ÜRO Julgeolekunõukogu komitee ning USA rahandusministeerium.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Wall Street Journal. 18. märts 2003

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]