Kuldhänilane

Allikas: Vikipeedia
Kuldhänilane
Isaslind hundsulestikus. Alamliik calcarata Keoladeo National Park, Bharatpur (Rajasthan, India)
Isaslind hundsulestikus. Alamliik calcarata
Keoladeo National Park, Bharatpur
(Rajasthan, India)
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Värvulised Passeriformes
Sugukond Västriklased Motacillidae
Perekond Västrik Motacilla
Liik Kuldhänilane
Binaarne nimetus
Motacilla citreola
Pallas, 1776
Sünonüümid

Budytes citreola (Pallas, 1776)

Motacilla citreola citreola

Kuldhänilane (Motacilla citreola) on linnuliik västriklaste sugukonnast västriku perekonnast.

Kõige lähedasem liik talle on hänilane, kellega kuldhänilane kipub ristuma. Praegu jaotatakse nad kaheks liigiks, aga see teema on vaidlusalune.

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Kuldhänilane on levinud Euraasias Ida-Euroopast kuni Mandžuuria, Ida-Hiina ja Himaalajani. Talvitub Aasias, sageli mägedes. Tänapäeval laieneb levila lääne suunas.

Eestis, nagu mitmel Euroopa maal, on kuldhänilane uustulnuk: teda on siin kohatud alates 1990. aastatest. 21. sajandi algul on kuldhänilane Eestis harv haudelind, kelle pesitsusaegne arvukus viimase hinnangu järgi on vahemikus 40–80 paari[1].

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Tema üldpikkus on 15–17 cm. Kuldhänilane meenutab välimuselt nii hänilast kui ka linavästrikku, kellega samasse perekonda ta kuulub. Häälitsused sarnanevad hänilase häälega. Nagu teistel västrikel, nii ka kuldhänilasel on pikk pidevalt võnkuv saba.

Vanal isaslinnul on sidrunkollane pea ja alapool, hall selg ja kuklal must poolkaelus. Talvesulestikus on kollane alapool segatud valgega, pea on pruunikas kollase ribaga üle silma.

Elupaik[muuda | muuda lähteteksti]

Kuldhänilane asustab soist avamaastikku: soid, niite, luhti ja tundraid. Ta pesitseb maapinnal ja toitub putukatest. Kurnas on 4–5 täpilist muna.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]