Kujukapiteel

Kujukapiteel on keskajal, eriti romaani kunstis kasutusel olnud kapiteelitüüp, mis on kaunistatud inim- või loomafiguuridega; vahel on figuurid kombineeritud leht-, põim- või väänelornamendiga. Kujukapiteeli skulptuuridel ei pruugi olla iseseisvat tähendust, olgugi et need võivad kanda sümboolset sisu ja olla osa suuremast narratiivist või terviklikust pildiprogrammist.^[1]

Kujukapiteeli kasutati ka historitsistlikes neostiilides.

Ajaloost

Kujukapiteelid olid mingil määral olemas juba Vana-Rooma hilises kunstis, kus võidi näiteks korintose kapiteelidele lisada figuraalseid kujutisi (Augustuse foorumi Mars Ultori templi cella kapiteelid kannavad Pegasose kujusid voluutide asemel). Samuti on Bütsantsist teada jäärapeadega kapiteele ning kotkakapiteele. Madalreljeefis figuraalsete kujutistega kapiteele leiab ka eelromaanikast, näiteks läänegootide arhitektuuris ja Astuuria arhitektuuris. Kujukapiteeli kõrgaeg oli romaani perioodil 11. sajandi lõpust 12. sajandi keskpaigani,^[1], taimornamenti põimitud figuuride traditsioon kestis puhtalt taimdekooriliste kapiteelide kõrval edasi gooti arhitektuuris.

Eesti kunstis

Eesti keskaja kunstis on tuntuimateks kujukapiteelide näideteks mõned Viljandi ordulinnuses leitud hilisromaani kapiteelid^[2] ja Karja kiriku põhjaseinas asuv rippsambakese kapiteel või kapiteelina kujundatud konsool talupoegade kujutistega. Üksikuid figuraalse dekoori näiteid, küllalt primitiivse teostusega, leiab Koeru kirikust ja Ambla kirikust^[3].

Pildid

Vana-Rooma kapiteel delfiinidega, 1. sajand
Rooma Mars Ultori templi cella kapiteel, Museo dei Fori Imperiali, Rooma
Üks Maastrichti Püha Servatiuse basiilika lääneehitise kapiteelidest
Grande-Sauve'i kloostrikirik, 12. sajandi algus
Peadega kapiteel Nürnbergi lossikabelist
Vézelay Sainte-Marie-Madeleine'i kiriku kapiteel kujutab Moosest ja kuldvasikat
14. sajandi kapiteel Rohelise mehe motiiviga Kyllburgi Maarja kiriku ristikäigus
Kapiteel Ambla kirikus
Uusromaani kapiteel Lissabonis