Kopeerpaber
Kopeerpaber on ühelt küljelt värvainega kaetud õhuke paber, mille abil duplitseeritakse sellele asetatud tavalisele paberile tehtav kujutis sellele kirjutusvahendiga avaldatava surve abil. Kopeerpaberit kasutati laialdaselt kontoritöös mehaaniliste kirjutusmasinate ajastul duplikaatide loomiseks, see oli kasutusel ka nõelprinteritel.
Tänapäeval on kopeerpaber veel kasutusel mõningate kviitungite ja tšekkide ärakirjade loomisel ega ole enam kontoritarvete hulgas nii olulisel kohal[1], trükiste koopiate tegemisel on võtnud sarnase rolli paljundusmasinad ja skannerid.
Jooniste kopeerimisel on sarnases funktsioonis kasutusel olnud poolläbipaistev paber kalka.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]
Kopeerpaberi patenteeris Ralph Wedgwood 7. oktoobril 1806. Wedgwood soovis välja töötada pimedatel kirjutamist hõlbustavat vahendit. Värviga kokkupuutumise vähendamiseks kattis ta vetthülgava paberi ühe külje tindiga ning lasi sel kuivatuspaberi vastas taheneda. Nii valmistatud kirjutuspaber polnud algselt kasutusel kopeerimiseks, vaid pigem tindi aseainena.[2]
Kopeerpaber oli oluline vahend ka tekstide mitteametlikul paljundamisel kirjutusmasinaga. Mitme kihi kopeerpaberi abil valmistati Nõukogude Liidus ja teistes sotsialistlikes riikides tsensuuri tingimustes põrandaaluses kirjastustegevuses samizdat'is ühest tekstist korraga kuni kümmekond koopiat[viide?], kuigi viimastele paberitele jäänud jäljend oli pärast trükkimist raskesti loetav. Teksti loetavust vähendas ka kopeerpaberi korduv kasutamine ja sellel oleva värvaine kulumine.
Tänapäeval kannab e-kirja päise koopia adressaadi (Cc: ehk carbon copy) väli seda nimetust analoogia põhjal kopeerpaberi abil paljundamisega.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Gled-Airiin Saarso. "Loomingulised tehnikad". Tallinna Pedagoogiline Seminar.[alaline kõdulink]
- ↑ "7. oktoobril 1806 patenteeriti kopeerimispaber". ERR Novaator. 07.10.2013. Vaadatud 28.08.2020.