Kooriksamblikud
 | See artikkel vajab toimetamist. |
Samblikud on kooselulised ehk sümbiootilised organismid, mis koosnevad seentest ehk mükobiontidest ja fotobiontidest (vetikatest ja/või tsüanobakteritest). Samblikud moodustavad puudel, kividel või maapinnal eri kuju ja värvusega talluseid, mida nimetatakse sambliku kehaks. Leidub valge, rohelise, kollase, punase, pruuni, halli ja musta värvusega lihheniseerunud seeni. Samblikud paljunevad vegetatiivselt või eoste abil.[1]
Kooriksamblikud loetakse pisisamblikeks nende ehituse ja suuruse tõttu võrreldes leht- ja põõsassamblikega.
Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]
Samblike parimad eristamistunnused on nende talluse väliskuju ja värvus. Samblikutallus võib olla mitmesuguse kujuga, rohkem või vähem jagunenud, kuid alati on see varreks, juureks ja lehtedeks jagunemata. Talluse väliskuju ehk morfoloogia järgi jaotatakse samblikud kolme suurde rühma (neid nimetatakse ka samblike kasvuvormideks): leht-, põõsas- ja kooriksamblikeks.[2]
Samblikel ei ole lehti, juuri ega varsi. Varreks, juurteks ja lehtedeks jagunemata keha nimetatakse talluseks. Värvilt on samblikud hallikad, rohekad või pruunikad, harvem kollakad. Koorik- ehk pisisamblikud on liibuva tallusega, moodustades vähem märgatavaid pulbrilisi, siledaid või krobelisi laike.[3]
Kooriksamblike tallus esineb ühetaolise pulbrilise, sileda või praguneva kooriku või kirmena, mis ei jagune harudeks ega hõlmadeks. Kooriksamblikud on enamasti võrdlemisi väikese tallusega ning substraadile nii tugevasti kinnitunud, et neid ei ole võimalik sealt eemaldada – erinevalt leht- ja põõsassamblikest, mida tavaliselt on hõlbus kaasa korjata. Seepärast nimetataksegi kooriksamblikke pisi- ehk mikrosamblikeks.[2]
Samblike ehituses võib esineda ka struktuure, mis pärinevad seenemetaboliitidest. Näiteks mõnel kooriksamblikul on leitud korteksis polüsahhariidne kiht.[4]
Liigid[muuda | muuda lähteteksti]
Pisisamblikke (kooriksamblikke) on ligi 600 liiki. 54 samblikuliigi Eestis leidumine on kaheldav, sest neid on küll varasemate uurijate nimekirjades mainitud, aga tõendavad herbaarmaterjalid puuduvad. 40 liiki ei ole pärast 1950. aastat enam leitud ja neid peetakse Eesti floorast hävinuks või tõenäoliselt hävinuks.[5]
Mõned kooriksambliku näited on
- piir-kärnsamblik (Lecidella elaeochroma)
- kuldsamblik (Caloplaca spp.)
- tähnsamblik (Arthonia spp.)
- liudsamblik (Lecanora spp.)
- piprasamblik (Rinodina spp.)
- suur kühmsamblik (Acrocordia gemmata)
- saare-mõhnsamblik (Bacidia fraxinea)
- täpiline jahusamblik (Phlyctis agelaea)
- kibe-lumisamblik (Pertusaria amara)[6]
Bioindikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Tänapäeval saastavad kõige enam õhku katlamajad, tööstusettevõtted ja transpordivahendid. Need paiskavad loodusesse ohtlikke saasteaineid, mis otseselt mõjutavad õhku ja elusloodust. Õhu puhtust on võimalik hinnata puudel kasvavate samblike ja sammalde järgi. Selles piirkonnas, kus on õhk rohkem saastatud, kasvab samblikke ja samblaid palju vähem võrreldes piirkonnaga, kus on väiksem õhusaaste. Väikese õhusaastega piirkonnas kasvab samblaid ja samblikke rohkem, samuti on liike rohkem.
Kooriksamblikud on üks paremini õhu saastumist taluvaid samblikke. Neid esineb Eestis väga palju ja kõikjal (puukoorel, puidul, tsemendil, betoonil, lubjakivil jm).
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Aino Kalda, Tiina Randlane. Väike sammalde ja samblike raamat, lk 94–95. Avita, 2004.
- ↑ 2,0 2,1 Hans Trass, Tiina Randlane. Eesti suursamblikud, lk 14. Kroonpress, Tartu 1994.
- ↑ Randlane, Andres Saag. Eesti pisisamblikud. Tartu Ülikooli botaanika ja ökoloogia instituut, Tartu 2004.
- ↑ Burkhard Büdel, Christoph Scheidegger. Thallus morphology and anatomy. Lichen Biology: lk 37–64, 1996.
- ↑ Trass, Hans; Randlane, Tiina. "Eesti samblikud". entsyklopeedia.ee. Vaadatud 26. november 2023.
- ↑ Jüriado, Inga. "Eesti loodus". Vaadatud 26. novembril 2023.