Komitas
Komitas (armeenia keeles Կոմիտաս; ka Komitas Vardapet (Կոմիտաս Վարդապետ); õieti Soghomon Gevorgi Soghomonjan (Սողոմոն Գևորգի Սողոմոնյանը); 26. september või 8. oktoober 1869 Kütahya, Osmanite riik – 22. oktoober 1935 Pariis) oli armeenia preester, helilooja, koorijuht, laulja, muusikaetnoloog ja muusikapedagoog. Teda on nimetatud Armeenia klassikalise muusika alusepanijaks.
Komitas varises Armeenia genotsiidi pealtnägemise järel psüühiliselt kokku ja teda peetakse genotsiidi märtriks.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Soghomon Soghomonjan sündis türgikeelses peres. Isa Gevork Soghomonjan oli muusikaarmastajast kingsepp, kes lõi laule ja kellel oli ilus hääl. Ema oli muusikaandega vaibakuduja. Ema suri, kui Soghomon polnud veel aastanegi. Et isal ei olnud aega, kasvatas teda vanaema. Poiss astus seitsmeaastaselt kohalikku algkooli. Pärast selle lõpetamist saatis isa ta Bursasse edasi õppima. Nelja kuu pärast isa suri ning poiss jättis kooli pooleli ja läks koju tagasi. Üks klassivendi iseloomustab teda nii: "Ta oli kõhetu, nõrk ja kahvatu poiss, alati mõtlik ja hea. Ta käis halvasti riides." Soghomoni nähti sageli pesumaja külmadel kividel magamas. Ta laulis väga hästi; Kütahyas hüüti teda väikeseks hulkuvaks lauljaks.
1881. aastal pidi kohalik preester sõitma Vagharšapati, et võtta vastu piiskopipühitsus. Katoolikos Gevork IV palvel pidi ta kaasa võtma ühe hea häälega orvust poisi Vagharšapati vaimulikku seminari õppima. 20 orvu seast valiti välja 12-aastane Soghomon. Et Kütahyas oli keelatud armeenia keeles rääkida, kõneles poiss türgi keeles ning vastas katoolikos Gevork IV-le: "Ma ei räägi armeenia keelt, kui tahate, siis laulan." Ja ta laulis oma ilusa sopraniga armeenia vaimuliku laulu (šarakani), sõnadest aru saamata. Soghomon õppis armeenia keele ruttu selgeks.
Aastal 1890 pühitseti Soghomon mungaks. Aastal 1893 lõpetas ta seminari. Seejärel pühitseti ta preestriks ning ta sai 7. sajandi katoolikose ja luuletaja ning vaimulike laulude (šarakanide) autori Komitas Aghtshetshi nime. Seminaris määrati Komitas muusikaõpetajaks. Ta asutas ka koori ja rahvapilliorkestri, kirjutas rahvalaulude töötlusi ning oma esimesed uurimused armeenia kirikumuusikast.
Aastal 1895 sai Komitas arhimandriidiks (vardapet). Sama aasta sügisel sõitis ta Thbilisisse, et õppida muusikakoolis. Seal tutvus ta Peterburi konservatooriumi haridusega helilooja Makar Jekmaljaniga, muutis plaane ning hakkas tolle juures harmooniat õppima. See valmistas teda ette euroopaliku kompositsioonitehnika omandamiseks.
Katoolikose kaitse all ning armeenlasest naftamagnaadi Aleksandr Mantaševi rahalisel toetusel sõitis Komitas 1896 õppima Berliini. Ta astus Richard Schmidti erakonservatooriumi ning kuulas ka Berliini ülikoolis filosoofia, esteetika, üldajaloo ja muusikaajaloo loenguid. Ta õppis tundma Euroopa muusikat ja kirjutas muusikakriitikat. Rahvusvahelise muusikaühingu kutsel esines ta loengutega armeenia vaimulikust ja ilmalikust muusikast võrdluses türgi, araabia ja kurdi muusikaga.
Septembris 1899 naasis Komitas Etšhmiadzini kloostrisse. Ta muutis lühikese ajaga muusika õpetamise süsteemi seminaris (tema õpilaste seas oli helilooja Spiridon Melikjan), rajas väikese orkestri, viis koori taseme täiuslikkuseni. Ta uuris armeenia rahvaviise ja vaimulikke viise, tegeles haazide (armeenia neumade) dešifreerimisega ning vaimuliku muusika teooriaga (ehhostega). Ta esitas ja propageeris välismaal armeenia muusikat. Ta hakkas mõtlema ka suurvormide loomisele.
Komitas keskendus rahvamuusika uurimisele, mistõttu tal tekkis vaimulikega konflikt. Komitas saatis katoolikosele kirja, milles ta palus end kiriku teenistusest vabastada. See palve jäi vastuseta.
1910. aastast elas ja töötas ta İstanbulis. Ta lootis sealt leida oma loomingule soodsa keskkonna. Ta tahtis rajada armeenia rahvusliku konservatooriumi. See ja paljud teised plaanid ei teostunud, sest ta ei leidnud võimudelt tuge.
İstanbulis lõi Komitas 300-liikmelise segakoori Gusan. Koor sai väga populaarseks. Esitati peamiselt rahvalaule. Komitas esines kontsertidel nii solisti kui ka koorijuhina. Ta pidas ettekandeid ja loenguid. Ta mängis väga hästi flööti ja klaverit.
Komitas köitis teiste seas Vincent d'Indy'd, Gabriel Fauré'd ja Camille Saint-Saënsi. Aastal 1906 hüüatas Claude Debussy ühe kontserdi järel: "Geniaalne isa Komitas! Kummardun Teie muusikalise geeniuse ees!" Konstantinoopolis ei leidnud Komitas mõttekaaslasi oma plaanide elluviimiseks ning oli kaugel ka armeenia rahvast. Ta jätkas siiski pingelist tööd, pöörates erilist tähelepanu vaimuliku muusika loomisele. Eriti hinnatud on tema liturgia meeskoorile.
Sama tähtis oli talle muusikateadus. Pariisis Rahvusvahelise muusikaühingu konverentsil olid tal kavas ettekanded "Armeenia rahvamuusika" ja "Armeenia vaimuliku muusika vanast ja uuest noodikirjast". Talle tehti ettepanek pidada lisaettekanne "Armeenia muusika ajast, kohast, aktsentuatsioonist ja rütmist".
Armeenia genotsiidi alguspäeval 24. aprillil 1915 ta arreteeriti ja viidi 180 nimeka armeenlase hulgas rongiga Çankırısse. Ta oli tunnistajaks juhtivate armeenia intellektuaalide hävitamisele. Tänu eestkostjatele toodi ta koos kaheksa küüditatuga Konstantinoopolisse tagasi. Läbielatud õudused jätsid tema hinge kustumatu jälje. Komitas tõmbus oma süngetesse mõtetesse.
1916. aastal Komitasi tervis halvenes ja ta paigutati psühhiaatriakliinikusse. Paranemislootusi ei olnud. Aastast 1919 elas ta Pariisis Villejuifi psühhiaatriakliinikus, kus ta 1935 suri.
Aastal 1936 viidi tema maised jäänused Jerevani, kus need maeti. Praegu puhkab tema põrm Komitasi-nimelises panteonis.[1]
Suurem osa Komitasi käsikirju hävis või need on mööda maailma laiali pillutatud.