Kohvik Merepiiga

Allikas: Vikipeedia

Kohvik Merepiiga oli kohvik Harju maakonnas Harku vallas Rannamõisa külas. Voldemar Herkeli kavandatud ja 1966. aastal valminud kuulus Merepiiga kohvik põimis omavahel kokku modernistliku arhitektuuri ja rahvusliku traditsiooni ning oli omal ajal üheks populaarsemaks külastuskohaks. Praeguseks on kohvik hävinud (oktoobris 1992[1] põles kohvik maha[2]) ja ei ole leidnud algsel kujul taastamist.

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

1960.-1970. aastatel hakati üldisemas liberaliseerumisõhkkonnas kasutama ka arhitektuuris rahvuslikke motiive. Teatud mõttes soosis seda ametlik võim, kelle juhtiv kultuuripoliitiline suunis nägi ette “sisult sotsialistlikku ja vormilt rahvuslikku” kultuuri. Selle omapärase sünteesi üheks parimaks arhitektuuriliseks väljenduseks osutus Voldemar Herkeli projekteeritud kohvik Merepiiga.[3] Herkeli Merepiiga mõjutas hilisematel aastatel populaarseks saanud romantiseerivat puhkearhitektuuri, mida oli eriti märgata järgnevate kümnendite kämpingute ja suvilate ehituses.[4]

Kohvik oli üldjoontes ristikujulise põhiplaaniga: selle põhja-lõuna teljele oli paigutatud lamekatusega piklik hooneosa, mida läbistas ida-lääne suunas kardinaalselt teistsuguse ilmega püstjas kolmnurkne kohvikusaal.

Kohvikuhoone madal osa oli ehitatud tumedaks võõbatud puidust ja oli ajastu modernistlikule arhitektuurile omaselt ääristatud heleda puitkarniisiga. Selle pikliku madala ruumi põhjapoolsem ots kaeti maast laeni klaaspindadega; pikem lõunapoolne osa, kus asusid köök ja muud abiruumid, oli aga valgustatud minimaalselt.[3]

Majapidamisruumiga põiki asetses söögisaal, mis kaeti traditsioonilisele taluarhitektuurile viidates rookatusega, mida hoidsid püsti massiivsed sarikad. Rahvapärasele rookatusele lisati aga külgedele modernistlike elementidena mõjuvad uugid. Nii sarikad, uugid kui ka karniis võõbati modernistlikult valgeks, luues tumeda puidu taustal efektse kontrasti. Mart Kalmu sõnul tajuti neid valgeks võõbatud detaile omal ajal rahvuslikena, ehkki neil otsest seost talurahva arhitektuuriga polnud.[3]

Suurema avaruse ja valguse taotlemiseks olid söögisaali otsafassaadid kaetud maast laeni klaasiga, mida poolitas keskelt kaheks valge karniis ning liigendavad sambad. Saali lõunapoolne külg oli ääristatud madala paekivist seinaga. Merepoolsel küljel oli aga rookatus lühem, mille tõttu paistis sarikate vahelt ilus vaade merele.

Ümbritsev maastik[muuda | muuda lähteteksti]

Kohvik kavandati ümbritsevasse maastikku sulanduvana. Arhitektuurselt kujundati ka kohvikut ümbritsevat maastikku. Kohviku ala piiras paekivimüür, mis linnapoolse sissekäigu juures ehitati välja kõrgemalt. Selle paekiviseinale oli kinnitatud suurelt kohviku nimi.[4]

Interjöör[muuda | muuda lähteteksti]

Klaasseinad kolmel küljel andsid kohvikusaalile juurde avarust, millele lisas omamoodi miljööväärtust merele avanev vaade. Kohvikusaali idapoolses osas viis kergetel metallvarrastel rippuv minimalistlik trepp rõdudeni, millele oli lisatud veel paarkümmend istekohta. Kergelt mõjuv trepp sobitus hästi kohviku peenejalgse mööbliga, mis oli Aate-Heli Õuna disainitud.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Allar Viivik. Merepiiga tõuseb tuhast, ohtuleht.ee, 27. veebruar 1999.
  2. Eesti arhitektuur. 3, Harjumaa. Järvamaa. Raplamaa. Lääne-Virumaa. Ida-Virumaa. Villem Raam (üldtoimetaja). Tallinn: Valgus. Lk 49
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Mart Kalm. (2002). Eesti 20. sajandi arhitektuur.. Tallinn: Sild. Lk 369-370. 
  4. 4,0 4,1 Karin Hallas-Murula. (2009). Arhitekt ja tema aeg: Voldemar Herkel. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. Lk 71.