Koaala

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Koaala
Koala climbing tree.jpg
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Alamklass Eluspoegijad imetajad Theria
Infraklass Kukrulised Marsupialia
Selts Kaksikeeshambulised Diprotodontia
Alamselts Vombatiformes
Sugukond Koalalased Phascolarctidae
Perekond Phascolarctos
Liik Koaala
Binaarne nimetus
Phascolarctos cinereus
(Golfuss, 1817)
Sünonüümid
  • Lipurus cinereus Goldfuss, 1817
  • Marodactylus cinereus Goldfuss, 1820
  • Phascolarctos fuscus Desmarest, 1820
  • Phascolarctos flindersii Lesson, 1827
  • Phascolarctos koala J.E. Gray, 1827
  • Koala subiens Burnett, 1830

Koaala ehk koala[1] (Phascolarctos cinereus) on koaalalaste sugukonda kuuluv kukkurloom.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Koaalade süstemaatika pole päris selge. Osades allikates on koaaladel klassifitseeritud 3 alamliiki:

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Koaalad elavad peamiselt Ida-Austraalias.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Isane koala
Emane koala

Koaala on Austraalia üks tuntumaid loomi. Uus-Lõuna-Walesi suguharude keeles tähendab koala "ei joo".

Koaala on esmaklassiline ronija ja võib elada mitu aastat puude otsas maa peale laskumata.

Kehakuju[muuda | muuda lähteteksti]

Koaaladel on teravad küünised, kes suudavad klammerduda ka täiesti sileda puukoore külge ning ronida üles toidu poole. Koaalad võivad kasvada kuni 85 cm pikkuseks.

Eluviis[muuda | muuda lähteteksti]

Koaala kui aikne ja rahulik loom magab keskmiselt 18 tundi ööpäevas.

Koaala on suurepärane ujuja, sest kui ta veest välja tuleb, siis lakub ta oma kasuka kuivaks ja neelab selles olnud vee alla.

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Koaala on kukruline ja toitub ainult teatud liiki kummipuu- või eukalüptilehtedest, mida sööb mõnikord kuni 1 kg päevas. Eluks vajaliku vee saab ta toidust.

Paaritumine[muuda | muuda lähteteksti]

Emastel koaaladel on korraga üks järglane. Emaslooma kukkur avaneb tahapoole ja selle ava on suunatud enamasti maapinna poole. Kuigi see tundub ohtlik, siis ei kuku noored koaalad sealt välja. Koaalapoeg jääb emaslooma kukrusse kuni kuueks kuuks, kus ta areneb nisast emapiima imedes. Seejärel kannab ema teda edasi aasta jooksul suus.

Anatoomia ja füsioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Koaala tüümus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Koaala tüümus

Varaseima koaala kaela tüümuse kirjelduse on avaldanud anatoomiaprofessor Johnson Symington (1900). Symington kirjutab, et tüümuse kehad jäeti varem tähelepanuta või peeti neid sülje- või lümfinäärmeteks. Symingtonilt lahti lõigatud 30 cm koaala kaelas paiknesid kaks tüümuse sagarat, kes mõlemad olid keskmiselt 15 mm pikad, 12 mm laiad ja 3 mm paksused. Tüümuse sagarad koosnesid koorest ja säsist ning Hassalli kehadest.[3][4]

Koaala embrüol on tuvastatud tüümus, mis on embrüonaalses arengujärgus.[5]

1996. aastal tuvastati neoplastiline protsess (makroskoopiliselt, hematoloogiliselt, histoloogiliselt ja immunohistoloogiliselt) – tüümuse lümfosarkoom 7 aasta vanusel emasel koaalal.[6]

Ohustatud[muuda | muuda lähteteksti]

20. sajandi alguses kütiti koaalasid nende hõbehalli karusnaha pärast.

Tänapäeval on koaalad loomaliigina kaitse all, sest nad on väljasuremisohus.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Loomade elu 7:16.
  2. Advice to the Minister for the Environment and Heritage from the Threatened Species Scientific Committee (the Committee) on Amendments to the list of Threatened Species under the Environment Protection and Biodiversity Conservation Act 1999 (EPBC Act), veebiversioon (vaadatud 30.12.2014.a.)(inglise keeles)
  3. Professor of Anatomy JOHNSON SYMINGTON, A NOTE ON THE THYMUS GLAND IN THE KOALA (PHASCOLARBCTUS CINEREUS)., Queen's College, Belfast. Journ. of Anat. and Physiology, jaanuar 1900., lk 224 - 227, veebiversioon (vaadatud 30.12.2014.a.)(inglise keeles)
  4. PAUL CANFIELD, SUSAN HEMSLEY ja JOANNE CONNOLLY, Histological and immunohistological study of the developing and involuting superficial cervical thymus in the koala (Phascolarctos cinereus), J. Anat. (1996) 189, lk 159-169, veebiversioon (vaadatud 30.12.2014.a.)(inglise keeles)
  5. Elizabeth A. Fraser, J. P. Hill, The Development of the Thymus, Epithelial Bodies, and Thyroid in the Marsupialia. Part II. Phascolarctos, Phascolomys and Perameles, 13. mai 1915, veebiversioon (vaadatud 30.12.2014.a.)(inglise keeles)
  6. P J Canfield, S Hemsley, THYMIC LYMPHOSARCOMA OF T CELL LINEAGE IN A KOALA (PHASCOLARCTOS CINEREUS)., Aust Vet J 1996 august;74(2):151-4, veebiversioon (vaadatud 30.12.2014.a.)(inglise keeles)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]