Klassikaline tingimine

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Klassikaline tingimine on õppimise vorm, mis leiab aset, kui koos esinevad tingitud stiimul ja tingimata stiimul. Klassikalise tingimise käigus seotakse eluliselt oluline e. tingimata stiimul (N: toit) algselt neutraalse stiimuliga (N: helihargi kõla). Tingimata stiimul kutsub esile tingimata vastust (N: süljeeritus), neutraalne stiimul ei kutsu algselt esile ühtegi vastust. Kui tingimata stiimulit ja neutraalset stiimulit piisav arv kordi koos esitada (teatud sorti õppimine võib ilmneda ka juba esmase koosesinemise järel), muutub neutraalne stiimul tingitud stiimuliks ning hakkab esile kutsuma algselt tingimata vastust. Tingitud stiimuli esile kutsutud vastust nimetatakse tingitud vastuseks. Tingitud vastus on tihti sarnane tingimata vastusega, erinevus seisneb selles, et tingitud vastus on kogemuslikult õpitud ega pruugi kesta kaua.

Klassikaline tingimine erineb operantsest tingimisest selle poolest, et klassikalise tingimise käigus hakkab õppija automaatselt seostama algselt neutraalseid stiimuleid tingimata vastustega, operantse tingimise käigus kujundab õppimist käitumisele saadud vastus (N: preemia või karistus). Kuigi mõlema tingimise vahel on erinevusi, on mõlema abil võimalik kujundada nii inimeste kui ka loomade käitumist soovitud suunas. Klassikaline tingimine on koos operantse tingimisega biheiviorismi aluseks.

Avastamislugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vene füsioloog Ivan Pavlov uuris koerte seedimise füsioloogiat, mõõtes koerte süljeeritust. Koerkatsetuste seerias märkas ta, et loomadel algab süljeeritus juba enne toidunõu etteandmist, piisas sellest, kui katseruumi astus talitaja toiduga. Seejärel hakkas Pavlov nähtut eksperimentaalselt testima, esitades koertele neutraalset stiimulit (helihargi heli) koos toiduga, pärast mõnda kordust hakkasid koerad sülge eritama ainult helihargi heli peale, ilma toitu saamata, helihargi helist oli saanud tingitud stiimul, kutsudes esile tingitud vastust. Pavlov järeldas, et kui toidu andmise hetkel on koera läheduses teatud stiimul, hakkab koer stiimulit toiduga seostama ning stiimul üksi võib hakata süljeritust esile kutsuma.[1] Avastatud seaduspärasust hakati nimetama klassikaliseks tingimiseks. Seda peetakse tänapäeval üheks õppimise põhiprotsessiks.

Selgitus[muuda | muuda lähteteksti]

Klassikalisele tingimisele toetuval õppimisel hakkab mingi neutraalne ärritaja (nt kellahelin) toimima refleksi vallandava signaalina. Klassikalise tingituse kolmeks lähtealuseks on eristamine, üldistamine ja kustutamine. Üldistamisvõtte kasutamine ehk õppimine võtab aega, et see võib kaasa tuua vigu olukorras, kus sarnased stiimulid võivad segi minna. Näiteks hüüab alguses väikelaps kõiki loomi auadeks ning alles hiljem hakkab vahet tegema kassi ja koera vahel. Õpitud üldistus säilib seda kauem, mida suurem ja selgem on eri käitumisviise tingivate stiimulite erinevus. Paljud tingreflektoorsed seosed taanduvad, kui neid ei kinnistata. Kui mingit stiimulit korrata ilma selle kinnituseta, hakkab stiimuli tähendus kaduma, kuni see mingi aja möödudes ei kutsu enam esile tingitud refleksi.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

  • Douglas L. Medin, Brian H. Ross, and Arthur B. Markman. Cognitive Psychology. N.p.:n.p,2009. Print 50–53