Helihark

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Helihark ehk kammertoon on U-kujuline metallhark, mida kõige sagedamini kasutatakse muusikas noodikõrguste määramiseks.

Helihark resonaatoril

Helihark tekitab heli võnkuma lüües, näiteks koputades sellega vastu mõnd objekti või pinda. Helikõrgus, mida helihark tekitab sõltub tema U-kujuliselt asetsevate harude pikkusest. Kõige levinum on 1. oktavi a ehk la-noodi helihark, mille helisageduseks on 440 Hz.

Helihargi leiutas 1711. aastal Inglise muusik John Shore, kes tegutses trompetisti ja lautomängijana õukondades ning spetsiaalselt talle kirjutasid teoseid nii Händel kui ka Purcell. Tol ajal (1750–1820) oli peamiseks a-noodi helisageduseks 423,5 Hz.

Põhjus, miks helihark on U-kujuline, on selles, et resoneerides tekitab see väga puhta tooni, milles suurem osa võnkumisest kulub põhihelile ning vaid väike osa ülemhelidele. Selle omakorda põhjustab esimese ülemheli ligi 2,5-oktavine kaugus põhihelist (võrdluseks: keelpillide keeltel asub esimene ülemheli ligi 1 oktavi kaugusel põhihelist). Heliharki kasutatakse instrumentide häälestamiseks ja näiteks koorile referentstooni andmiseks enne pala esitamist.

Kõige sagedamini on helihark kasutusel muusikas, kuid seda kasutatakse ka tehnika valdkonnas, näiteks kellade sees, ja meditsiinis.

Stimmgabel90degree