Kindralkortermeister

Kindralkortermeister (vene keeles генера́л-квартирме́йстер) on kõrgema sõjalise juhtkonna hulka kuulunud staabiohvitseri sõjaväeline ametikoht, kelle ülesandeks oli sõjaväeüksuste staapides sõjaliste operatsioonide väljatöötamine ja planeerimine (staabiülem).

Kindralkortermeistri ametikoht loodi Lääne-Euroopas 16.–17. sajandil. Venemaa sõjaväes asutati kindralkortermeistri ametikoht Euroopa (Preisimaa ja Prantsusmaa) sõjaväekorralduse eeskujul Venemaa tsaari Peeter I korraldusel 1701. aastal, kui sõjavägede ülemjuhataja abina ning esimese Venemaa armee kindralkortermeistrina asus ametisse vürst А. Šahhovskoi.

Venemaa sõjaväes määrati kindralkortermeister ainult sõjaolukorras, kuid alates 18. sajandi lõpust sai sellest alaline ametikoht. Kindralkortermeistri ülesanneteks oli algselt väekoondise kavandatava tegutsemispiirkonnaga tutvumine, vägede majutuse ja liikumise ning hospidalide organiseerimine ning piirkondade kaartide ettevalmistamine, kindlustuste ehitamine ja tagala infrastruktuuriga kindlustamine. Hiljem lisandus kindralkortermeistri ülesannetele ka veel luure juhendamine, sildade ehitamine ning toimunud lahingutegevuse kohta ülestähenduste tegemine.

Kindralkortermeistreid

• Karl Wilhelm von Toll, 1812. aasta Isamaasõjas, Mihhail Kutuzovi kortermeister ja 1813 Michael Andreas Barclay de Tolly kortermeister;
• Erich Ludendorff, Esimeses maailmasõjas Reichwehri Kindralstaabi kindralkortermeister;
• Nikolai Duhhonin, Esimeses maailmasõjas Venemaa keiserliku armee STAVKA kindralkortermeister;
• Mihhail Diterichs, Venemaa armee kindralkortermeister (1917);