Kfz 13

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Kfz 13

Rekonstrueeritud Kfz 13

Kfz 13/Kfz 14 tehnilised andmed
Pikkus 4,19 m
Laius 1,70  m
Kõrgus 1,50  m
Kaal 2,1  t
Kiirus maastikul ? km/h
maanteel 50 km/h
Käiguvaru maanteel 380 km
Suurtükk -
Kuulipildujad Kfz 13: 7,92 mm
1000 padrunit
Kfz 14: relvastamata
Soomus 8 mm
Mootor 2,91 liitrine Adler Standard 6
Mootori võimsus 60 hj
Meeskond Kfz 13: 2 inimest
Kfz 14: 3 inimest

Kfz 13 (pikalt Maschinengewehr-Kraftwagen Kfz 13) oli Adler Standard 6[a]-e põhjal ehitatud pealt lahtine Saksa soomusauto, mida ehitati aastatel 1932–1934 114 tükki. Sama kere ja veermiku kasutades valmistati ka 40 sideautot Funkkraftwagen Kfz 14. Reichswehris ja hiljem Wehrmachtis olid need kasutusel kuni operatsiooni Barbarossa esimeste etappideni, kuid eemaldati juba 1941. aastal tegevteenistusest ja saadeti treeningüksustesse.[1]

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Kfz 13 oli pealt lahtine ees paikneva mootoriga soomusauto. Autol oli kaks telge, kuid vedav oli ainult üks.[2] Meeskond koosnes ainult kuulipildurist ja autojuhist. Kõigi auto külgede soomuse paksus oli 8 millimeetrit, mis kaitses tavaliste, kuid mitte terassüdamikuga püssikuulide eest.[1] Mati Õuna järgi oli ka põhi kaitstud 5 millimeetrise soomusega.[3] Relvastus koosnes ühest 7,92 millimeetrisest MG 13-st (hiljem MG 34-st[viide?]), mille jaoks oli masinas 1000 padrunit. Oma kuju tõttu hüüti autot pesuvanniks (saksa keeles Badewanne).[1]

Keskel Kfz 13 tagantvaates.

Sideauto Kfz 14 nägi üldjoontes samasugune välja, kuid kere kohal paiknes raamikujuline antenn ja masinas väliraadio.[1] Meeskond oli kolme liikmeline ja et soomusauto ise oli relvastamata, sai meeskond ennast kaitsta ainult isiklike relvadega.[4]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Algselt määrati soomusautod Kfz 13 ratsarügementide kuulipildujakompaniidesse, kuid Teise maailmasõja alguseks olid nad viidud jalaväediviiside luurepataljonidesse. Nad olid suhteliselt aeglased ja kehva maastikuläbivusega. Poola kampaania näitas, et nad ei sobi eesliinile ja suunati seetõttu tagalasse sisejulgeolekut tagama. Veel alles olevad masinad osalesid ka Prantsuse ja Flandria kampaaniates ning Barbarossa plaani algetapis, kuid suunati juba 1941. aasta jooksul õppeüksustesse.[2]

Kfz 13 järeltulijat, SdKfz 221 hakati välja töötama 1935. aastal.[2]

Märkused[muuda | muuda lähteteksti]

^a Mati Õuna raamatu järgi on baasmasinaks Adler 3Gd, kuid teised allikad seda ei kinnita.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Õun 2002, lk 5
  2. 2,0 2,1 2,2 Perret 1999, lk 8-9
  3. Õun 2002, lk 8
  4. Chamberlain, Hillary Doyle 1978, lk

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Mati Õun. Wehrmachti soomusmasinad: soomusautod, soomusveokid, ründesuurtükid ja tankihävitajad. Tallinn, Sentinel 2002 ISBN 9985785657
  • Peter Chamberlain, Hillary Doyle. Encyclopedia of German Tanks of World War Two: The Complete Illustrated Directory of German Battle Tanks, Armoured Cars, Self-propelled guns and Semi-tracked Vehicles 1939-1945. Silverdale Books 1978 ISBN 1845090128
  • Bryan Perrett. German Armoured Cars and Reconnaissance Half Tracks 1939-1945. Osprey Publishing 1999 ISBN 1855328496
  • N. W. Duncan. AFV Weapons Profile #33 - German Armoured Cars. Profile Publications Ltd. 1972

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]