Keskkonnasotsioloogia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Keskkonnasotsioloogia on ühiskondade ja looduslike keskkondade vaheliste seoste uurimine. Käesolevas artiklis antakse ülevaade keskkonnasotsioloogiaga erinevatest tahkudest ja peamistest teoreetilistest lähenemistest.

Keskkonna mudel[muuda | muuda lähteteksti]

Inimest ümbritsev keskkond ei ole ühtne, vaid jaguneb kvalitatiivselt erinevateks osadeks. Kõige üldisemalt on selliseid osi neli: looduslik, tegevuslik, kultuuriline ja sotsiaalne keskkond.[1] See eristus ei ole analüütiline vaid olemuslik (substantsiaalne) – ühegi nimetatud keskkonna omadusi ei saa taandada (tuletada, seletada) teiste keskkondade omadustele. Tegemist ei ole ka keskkonna jagamisega inimesest (tema vajadustest) lähtuvateks funktsionaalseteks alaosadeks, sest me ei saa eeldada (orgaaniliste, instrumentaalsete, kultuuriliste või sotsiaalsete) vajaduste eksisteerimist sõltumatult vastavatest keskkondadest, pigem tulenevad vajadused keskkonna omadustest. Kvalitatiivne erinevus ilmneb ka süsteemsel tasandil: ökosüsteemid, kultuurisüsteemid, sotsiaalsed süsteemid ja tegevussüsteemid on erinevad, nad ei lõiku üksteisesse ega sisaldu üksteises.

Looduslik keskkond[muuda | muuda lähteteksti]

Inimese käsitlemine ühe bioloogilise liigi esindajana eeldab tema suhet loodusliku keskkonnaga. Looduslik keskkond koosneb paikkondadest, mis erinevad üksteisest reljeefi, pinnase, veerežiimi, kliima jms. poolest. Elu nendes paikkondades iseloomustab samuti mitmekesine liigiline koosseis, isendite ühendatus nii liigisisesteks (populatsioonid, pered, karjad jms.) kui liikidevahelisteks kooslusteks (sümbioosid, ökosüsteemid). Ökosüsteem reguleerib erinevate liikide vastastikuse mõju kaudu nende arvukust ja elutingimusi.[1]

Inimene kui üks (looma)liike kuulub looduslikku keskkonda, samuti inimese poolt kultuuristatud loodus (kultuurtaimede ja kodustatud loomade liigid, inimtegevusest mõjutatud ökosüsteemid jms.). Inimene kui elusolend vajab eksisteerimiseks teatavaid looduskeskkonna tingimusi (sõltub selles mõttes looduslikust keskkonnast) ent samas on tal vabadus ja võimalus ka ise seda keskkonda teataval määral oma vajadustest lähtuvalt ümber kujundada. Inimese elulaad peegeldab alati selle loodusliku keskkonna omadusi, milles ta tegutseb (vrdl. eskimo ja usbeki elulaad). Kokkupuude looduslike tingimustega ja sõltuvus neist võib ühtedel inimestel olla suurem, teistel väiksem (vrd. linna- ja maaelulaad). Inimtegevus omakorda avaldab looduslikule keskkonnale tugevat mõju, sh keskkonna saastamine või liikide hävitamine võib häirida kujunenud ökoloogilist tasakaalu. Sellest kuidas inimesed kasutavad oma tegevusvabadust looduse suhtes sõltub oluliselt viimase võime rahuldada jätkuvalt ka inimese enda vajadusi.

Kultuuriline keskkond[muuda | muuda lähteteksti]

Inimeste ühiskondliku kogemuse talletamiseks, edastamiseks ja arendamiseks kujuneb omaette keskkonnana kultuuriline keskkond. Kultuurilisse keskkonda kuuluvad selle laia määratluse järgi kõik inimeste poolt kasutatavad tegevusmoodused ja käitumismallid, esemete ja institutsioonide mudelid ning väärtussüsteemid, mis on omaks võetud teatava inimrühma poolt ning seega teataval määral kohustuslikud selle grupi liikmetele. Teised käsitlused lisavad siia veel ideed, tähendused, märgisüsteemid (sh keeled), religiooni, teaduse, kunstid, kultuurikompleksid (autokultuur, noortekultuur, massikultuur, elitaarne kultuur jne.), kultuurisüsteemi (Parsons), kultuurilise kapitali ja habituse, kultuurivälja ja maitseerinevused (Bourdieu), ratsionaalsuse ilmingud (Weber) jne.[2][3] Inimene vastandub kultuurile kui indiviid (individuaalsus), kes ühelt poolt on kultuuri (kasvatuse, õpetuse, eeskujude, normide jms.) produkt, teisalt aga omab teatavat vabadust ja võimalust ka ise kujundada oma suhet kultuuri (mida järgida, omaks võtta) ja panustada kultuuri teisenemisse oma loominguga. Eri kultuurides on distantside erinevused väga suured.

Sotsiaalne keskkond[muuda | muuda lähteteksti]

Ühistegevuseks vajalikud püsivad inimsuhted aitab luua sotsiaalne keskkond. Sotsiaalses keskkonnas on: sotsiaalsed faktid (Durkheim) ja sotsiaalne tegevus (Weber), sotsiaalne vahetus ja interaktsioon, sotsiaalne mõju ja võim, sotsiaalne kontroll, normid ja sanktsioonid, anoomia ja solidaarsus, rollid, staatused ja institutsioonid, vormid ja figuratsioonid, sotsiaalne väli ja sotsiaalne kapital, sotsiaalne kommunikatsioon ja sotsiaalsed süsteemid ning sotsiaalsed grupid (sh kihid ja klassid) ja võrgustikud.[2] Inimene vastandub sotsiaalsele keskkonnale kui isiksus, kes on ühelt poolt sotsialisatsiooni kaudu kujundatud kui sotsiaalse keskkonna produkt, teisalt aga omab teatavat vabadust ja võimalust sotsiaalset keskkonda oma vajadustele vastavalt ümber kujundada (tingimusel, et ta ei ohusta oma sotsiaalse tegevusega sotsiaalsete süsteemide püsivust).

Tegevuskeskkond[muuda | muuda lähteteksti]

Oma vajadusi looduslikus keskkonnas rahuldada ning sõltuvust viimasest vähendada püüdes loovad inimesed uue tehiskeskkonna, mida võib nimetada tegevuskeskkonnaks. Tegevuskeskkonnas toimub inimeste igapäevane praktiline tegevus (praksis), seal on tegevusotsustused, tegevusvahendid ja ressursid (materiaalsed ja informatsioonilised) ja tegevussuhted (tööjaotus, tegevusvahendite jaotus, tegevuse produktide jaotus) ja nendest tulenevad nähtused nagu tootmine, tarbimine, turg, omand, kapital, esemestumine, majandus, lisaväärtus, kasum, ebavõrdsus, võõrandumine tööst ja töö produktist jne. Ühiskonna tasemel määrab tegevuskeskkonna ülesehituse suuresti seal valitsev toomisviis (tootlikud jõud, tootmissuhted).[4] Iga tegevuse puhul on inimene teatud määral ka tegevuse subjekt, kellel on teatav vabadus määrata tegevuse kulgu neis piirides, mida tegevuskeskkond võimaldab, ent ka vastutus selle vabaduse kasutamise eest, et tegevuse tagajärjed ei hakkaks lõpuks takistama tegevust ennast (Weberi formaalne ratsionaalsus).[2]

Keskkondade omavahelised seosed[muuda | muuda lähteteksti]

Keskkondade vahel võib täheldada kahesuunalisi seoseid. Dispositsiooni suunas on eelnev keskkond järgmise olemasolu eelduseks. Teatavate tingimuste olemasolu puhul ühes keskkonnas on võimalik teise keskkonna tekkimine ja eksistents. Ent sealjuures ei põhjusta esimeses keskkonnas toimuvad protsessid teise keskkonna muutumist, kuid arenedes esimese baasil, kannab teine endas esimese jälgi, kujuneb vastavaks esimesele. Inimese kui liigi eksistentsiks vajalikud looduslikud tingimused tegid ja teevad võimalikuks inimkultuuri tekke ja arengu. Iga kultuurisüsteem kannab endas nende looduslike olude pitserit, milles toimus tema kujunemine. Ent ometi ei ole looduslikud protsessid kultuuri tekkimise põhjustajad, viimane on ikka inimtegevuse produkt.

Kultuur on omakorda dispositsiooniline sotsiaalse keskkonna suhtes. Sotsiaalne süsteem saab toimida ainult teatava kultuuri pinnal (väärtuste süsteem, tähenduste süsteem jms.). Parsons on öelnud - kultuurita poleks võimalikud ei inimpersoonid ega inimeste sotsiaalsed süsteemid.[5]

Kultuur annab sotsiaalsetele suhetele nende spetsiifilise vormi (näit. institutsioonide mudelid). Samas ei põhjusta kultuuriprotsessid otse sotsiaalseid muutusi (Marxi järgi kuulub kultuur pigem ühiskonna "pealisehituse" hulka, ka Weberi käsitletud protestantliku eetika ja kapitalismi vaimu mõju ühiskonna arengule toimis läbi tegevuskeskkonna).[2]

Sotsiaalsete suhete struktuuri olemasolu on eelduseks inimeste ühistegevuse tekkele ja arengule. Tööjaotus ja töö produktide jaotus eeldavad teatava sotsiaalse kontrolli olemasolu grupi liikmete tegevuses. Sotsiaalne struktuur annab tegevussuhetele teatava vormi (tegevuskeskkond peegeldab sotsiaalse keskkonna eripära- näiteks tööjaotus peegeldab võimusuhteid), ent ei põhjusta tegevust ega muutusi tegevuskeskkonnas (need saavad alguse tootmisvahendite arengust). Tootlike jõudude teatav arengutase on omakorda eelduseks kultuuristatud looduse (inimese poolt aretatud, kultiveeritud liigid ja inimsõltuvaks muudetud looduslik keskkond) tekkimisele ja arengule. Ühiskonda ümbritseva loodusliku keskkonna seisund peegeldab tegevuskeskkonna seisundit selles ühiskonnas, ent viimane iseenesest ei põhjusta looduse ümberkujundamist (kirve olemasolu ei põhjusta puude langetamist).

Teine suund keskkondade vahelistes suhetes on determinatsiooni suund. Determinatiivsetes suhetes on keskkonnad siis kui ühes toimuvad muutused kutsuvad paratamatult varem või hiljem esile muutused ka teises keskkonnas. Muutused tegevuslikus keskkonnas (mis saavad alguse tegevusvahendite arengust) viivad paratamatult muutustele ka sotsiaalse keskkonna struktuuris (Marxi järgi tootmisviisi muutumine toob endaga kaasa ka ühiskonna ülesehituse muutumise).[2]

Ümberkorraldused inimestevahelistes või gruppidevahelistes sotsiaalsetes suhetes toovad endaga kaasa ka uute elementide tekkimise (või vanade kadumise) kultuuris. Teisenevad tähendused, väärtused, tegevuste ja institutsioonide mudelid. Siin tuleb tähele panna järgmist: uued ideed ja väärtused kujunevad intellektuaalide ringides välja enne sotsiaalseid muutusi (vrd. demokraatlikud vabaduse-võrdsuse-vendluse põhimõtted või sotsialismi-kommunismi teooriad) ent alles sotsiaalne mõju (näiteks võidukas sotsiaalne liikumine) võib tõsta need ideed kilbile ja muuta ühiskonnas üldiselt omaks võetud kultuurielemendiks. Sotsiaalse keskkonna mõju kultuurile väljendub ka kultuuri "sotsialiseerumises", vormide domineerimises sisu üle (Simmel), massikultuuris ja -moes, sümbolilises vägivallas (Bourdieu) jms.[3][6]

Läbi kultuuri etaloniseeriva prisma mõjub inimtegevus ümberkujundavalt looduslikule keskkonnale. Juba inimkonna üleminek põlluharimisele ei ole niivõrd tegevuslik kuivõrd kultuurisündmus, alles peale põlluharimise kultuuristumist muutus selle mõju loodusele arvestatavaks. Looduse liigirikkuse ja ressursside vähenemine, heitmete kuhjumine või iseseisvaks eluks võimetu tehislooduse kujunemine, kõik ökoloogilist tasakaalu rikkuvad inimmõjud ei tulene tegevusvahendite arengust ega kasumliku majandamise püüdlustest, vaid väärastunud kultuurist (näiteks väärtuste järjetus) .

Ja on üsna selge, et "kultuuristatud" loodus hakkab lõpuks determineerima tegevuskeskkonna arengut (piirates arenguvõimalusi ressursside vähenemise, looduse saastamise, kultuurtaimede-loomade kõrgendatud vajaduste jms näol). Läbi looduse toimub ka kultuuri mõju tegevuskeskkonnale: muutusi tegevuskeskkonnas põhjustab eelkõige kvalitatiivne hüpe tootmisvahendite arengus, mis omakorda lähtub kultuurilises keskkonnas toimunud arengutest. See ilmneb esiteks selles, et tegevuskeskkonnas tegutsevad inimesed, kes liigina kuuluvad looduslikku keskkonda (seega inimeste kaudu toimiv kultuuri mõju tegevusele on looduslikust keskkonnast vahendatud), teiseks selles, et muutus tegevuskeskkonnas tähendab alati ka muutust inimese ja looduse vahelistes suhetes (uued esemed ja vahendid tehakse looduslikest vahenditest, nad tarbivad loodusest pärit kütust, nende toimimise eesmärk on looduse ümberkujundamine jne.).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Buttel, F., Humphrey, C. (2002). Sociological Theory and the Natural Environment. R. Dunlap (toim). Handbook of Environmental Sociology (lk 33–69) Westport: Greenwood Press.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Buttel, F. (1986). Sociology and the Environment. International Social Science Journal, 109, 337–356.
  3. 3,0 3,1 Karol, J., Gale, T. (2004). Bourdieu’s Social Theory and Sustainability: What is "Environmental Capital?". Paper presented AARE Annual Conference. Melbourne.
  4. Marx, K. (1981). Capital. New York: Vintage
  5. Trevino, J. (2001). Talcott Parsons Today: His Theory and Legacy in Contemporary Sociology. New York: Rowman & Littlefield Publishers.
  6. Gross, M. (2001). Unexpected Interactions: Georg Simmel and the Observation of Nature. Journal of Classical Sociology, 1 (3), 395-414.