Noortekultuur
Noortekultuur (ingl youth culture) hõlmab kõikvõimalikke noortega seotud teemasid ja tegevusi, norme ja tavasid, kombeid ja kogemusi, nii elulisi praktikaid kui ka fiktsionaalseid representatsioone. Noortekultuur on vaadeldav mitmesuguste kultuurinähtuste kaudu, nagu mood, muusika, meedia, keel jpm. Noortekultuuris võib täheldada traditsioonide hülgamist ja uute väärtuste pealetungi.
Tänapäeval on noortekultuuris tähtsaks meediumiks sotsiaalmeedia, mille kaudu kujundatakse iseenda identiteeti ning luuakse sotsiaalseid suhteid. Noortekultuur peegeldab noorte suhtumist ühiskonda, inimestesse ja iseendasse.
Subkultuur koondab tavapäraselt ühiste huvide või ühise päritoluga noori, kes moodustavad küll arvukama kultuurigrupi, kuid ei muutu dominantkultuuri nähtuseks. Subkultuurid võivad põhineda eal, religioonil, sotsiaalsel või etnilisel päritolul, tõekspidamistel. Tuntumad subkultuurid on näiteks emod, gootid, punkarid, räpparid, ökonoored, mootorratturid jt.
Noortejõukude puhul rääkis esimesena subkultuuridest Albert Cohen. Tema arvates tekkisid subkultuurid seetõttu, et sarnase probleemiga noored hoidsid kokku. [1]
Noortekultuuri ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Noortekultuuri kujunemine algas 18. sajandil. Esimeseks noortekultuuri kantsiks Ameerikas võib pidada Chicago linna (1860. aastal elas linnas u 100 000 inimest, kuid juba 1930. aastateks oli linnas elanikke 3,3 miljonit), mis oli sihtpaigaks paljudele Euroopa ja USA immigrantidele. Elanikkonna järsu tõusu tõttu mitmed piirkonnad getostusid, mis omakorda tõi kaasa kuritegevuse laialdase leviku. Getodes tekkis muust sotsiaalsest struktuurist lahknev käitumine, mis soodustas jõukude teket. Tavaliselt olid jõukudesse kuulujad samast rahvusrühmast ning enamasti süüdistati teisi enda probleemides, võideldi enda õiguse üle. Lisaks sellele funktsioneeriti justkui spordiklubide ja salamaailmadena, kus oli võimalik end kehtestada ja eri rolle proovida. [1]
Seos kuritegevusega tõi kaasa olukorra, kus subkultuuridest ei mõeldud hästi – neid käsitleti hälbeliste allkultuuridena. Sub-liide tähendab ‘alam, põrandaalune’. [1]
Ka noortekirjanduse sünd seostub noortekultuuriga Ameerikas 1950. aastatel, mil tegutsesid biitlid, hipi ja teised täiskasvanulikule elukorraldusele vastanduvad noorteliikumised. Noortekultuuri kultusobjektiks kujuneb Jerome David Salingeri romaan “Kuristik rukkis” (1951), mida võib pidada modernse noorteromaani tähiseks.