Keha augustamine

Allikas: Vikipeedia
Nibuneedid, labret ja venitatud augud kõrvas

Keha augustamine on üks kehamoonutamise viisidest. Selle praktika käigus tehakse torkeauk või lõige kehasse, mis loob ava neetide või ehete kandmiseks. Kuigi keha augustamise ajalooline taust on segane ja akadeemilise materjali puuduse tõttu täis populariseeritud informatsiooni, on siiski olemas küllaldaselt tõendeid selle kohta, et erinevates vormides on augustamist praktiseerinud mõlema soo esindajad üle maailma ja juba antiikajast saati.

Kõrvarõngad ja ninaneedid on eriti laialdaselt levinud ja on mainitud nii ürikutes kui ka esindatud hauapanustes. Kõrvarõngad on vanim avastus mumifitseeritud surnukehadest, mis tõestab, et augustamise praktika olemasolu on üle 5000 aasta vana. Ninaneedi ajalooline taust on dokumenteeritud 1500 eKr kaugusesse aega. Eelnevad needivormid on esinenud globaalselt, kuid huule- ja keeleneete on ajalooliselt leitud Aafrika ja Ameerika hõimude kultuuriruumist. Ka nibu- ja genitaalineete on praktiseeritud mitmetes kultuurides. Nibuneetide ajalooline taust küündib Vana-Rooma ajastusse ning genitaalneete on kirjeldatud juba Vana-India ajastul. Ajalooliselt on kõige vähem selge naba needistamise praktika. Augustamise populaarsus on Lääne kultuuriruumis nii suurenenud kui ka vähenenud, kuid alates Teisest maailmasõjast on selle populaarsus aina kasvanud ning 1990ndatel on augustamine liikunud subkultuurist domineerivasse kultuuriruumi.

Keha augustamise või mitte augustamise põhjused varieeruvad. Mõned inimesed augustavad usulistel või spirituaalsetel põhjustel. Osad inimesed augustavad eneseväljenduseks või esteetilise väärtuse, seksuaalse naudingu saamiseks või ka kultuurilistel põhjustel. Samas on augustamine vastuoluline. Osad needid või neetide paiknemine kindlas piirkonnas on koolides, töökohtades ja religioossetes gruppides keelatud. Siiski leidub inimesi, kes praktiseerivad ekstreemset augustamist, sattudes niiviisi Guinnessi rekordite raamatusse.

Nüüdisaegne augustamise praktika rõhutab keha augustamise materjalide ohutut kasutamist. Selleks töötatakse välja spetsiaalseid töövahendeid. Keha augustamine on invasiivne protseduur, millega kaasnevad riskid, sealhulgas allergiline reaktsioon, põletik, liigne armistumine ja ootamatud füüsilised vigastused. Nende vältimiseks ja vähendamiseks on vajalik sanitaarhooldus ja hoolikas järelhooldus. Aukude paranemisprotsess sõltub needi asukohast: mõned augud võivad paraneda juba kuuga, aga näiteks nabaneedi paranemise protsess võib venida kahe aastani.

Augustamise piirangud[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi keha augustamine on laialdaselt levinud, on see siiski vastuoluline, eriti noorte seas. Osades riikides on kehtestatud seadused, mille kohaselt alaealisel on keha augustamiseks vaja vanema nõusolekut. Näiteks Šotimaal vajavad kirjalikku vanema nõusolekut alaealised, kes on nooremad kui kuusteist.[1]. Peale vanema nõusoleku on sätestatud muidki nõudeid: Lääne-Austraalias on alaealisel keelatud augustada privaatpiirkondi (nibu- ja genitaalneedid), keelu rikkuja võib saada vanglakaristuse.[2] Paljudes USA osariikides on samuti nõutud vanemate nõusolek alaealiste augustamiseks ning mõnes piirkonnas on isegi vajalik vanema füüsiline kohalolek protseduuri ajal.[3]

Osades religioonides peetakse keha augustamist keha hävitamiseks. Mõned lõigud Piiblist, sealhulgas Moosese 19:28,[4] viitavad sellele, et keha muutmine on keelatud, sest keha peetakse Jumala omandiks.[5]. Näiteks Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on võtnud ametliku positsiooni peaaegu kõikide neetide vastu, välja arvatud meditsiinilistel põhjustel, kuigi nad aktsepteerivad kõrvaauke naistel, kui need paiknevad kõrvalesta alumisel osal ja neid on ainult üks paar. Teistes kohtades on keelatud kanda ehteid, mis on kehasse paigutatud augustades.[6] Talmudi kohaselt on juutidel keelatud kanda sabati ajal suuri ninaneete.[7]

Augustamise põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjused, miks inimesed end augustavad, varieeruvad. Rahvusvaheline ajakiri Clinical Nursing Research leidis 2001. aasta küsitluse põhjal, et 62% inimestest, kes on keha augustanud, on teinud seda selleks, et rõhutada ja väljendada individuaalsust.[8] Inimesed augustavad keha ka selleks, et mälestada pöördelist sündmust või leevendada traumat.[9] Frankfurdi ülikooli psühholoogia osakonnast pärineb teave, et osad seksuaalselt kuritarvitatud indiviidid lasevad end augustada selleks, et n-ö tagasi nõuda oma kehaosad ja vähendada sündmusega seotud mälestusi.[10] Needistamiseks võib olla samuti lihtne põhjus, näiteks esteetiline väärtus: needid ja ehted rõhutavad kindlat piirkonda kehal. Nabaneedid võivad reflekteerida naise rahulolu oma kehakujuga.[11] Osad inimesed augustavad püsivalt või ajutiselt (play piercing) selleks, et suurendada seksuaalset naudingut.[8][12]

Augustamine kombineeritud konksude küljes rippumisega (suspension) oli ajalooliselt oluline osade Ameerika pärismaalaste religioossetel tseremooniatel, mis on tänapäeval kaudselt esindatud Päikesetantsu Festivalil.[13] Sellist versiooni on praktiseerinud Varese hõim (Crow Nation): meestele, kes soovisid saada nägemusi, tehti tseremoonia ajal augud õlgadele või rindadele ning läbi nende torgati vastavad vahendid, millega riputati mehed Päikesetantsu onni ette.[14]

Osades kaasaegsetes Kagu-Aasia rituaalides on esindatud spirituaalsed enesealandamise praktikad, mis on seotud keha augustamisega. Üldiselt üritab osaleja siseneda analgeetilisse transsi enne augustamist.[15]

Ühendades lõhet eneseväljendusliku ja spirituaalse augustamise vahel, kasutatakse kaasaegsetes hõimudes rituaalset augustamist ja teisi keha modifitseerimise viise selleks, et end siduda ühiskonnaga või kultuuriga.[10] Kuigi augustamine võimaldab indiviidil end siduda kultuuriga, võib see samamoodi tähendada seda, et üritatakse ühiskonnale vastu hakata või end sellest eemaldada, eriti on see populaarne lääne kultuuriruumis viibivate noorte seas.[16] Viieteistkümne aasta pikkuses uurimistöös ("Body Piercing and Identity Contruction"), mis avaldati 2011. aastal, leiti, et avalikud needid käituvad ühiskonnas poliitilise ja semutsemise kommunikatsiooni mehhanismina. Privaatsed needid rõhutavad aga seksuaalsust ja võitlevad heteronormatiivsusega.[17]

Tänapäevased augustamise põhimõtted[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäevased needid ja ehted[muuda | muuda lähteteksti]

Naine kõrvarõngaste, septumi, monroe ja huuleneediga

Keha needid ja ehted peaksid olema hüpoallergeensed.[18] Ehted koosnevad eri metallidest, mis varieeruvad nii tugevuse kui ka pehmuse poolest. Kirurgiline roostevaba teras, nioobium ja titaan on enam kasutatavad materjalid, mille hulgast titaan põhjustab kõige vähem allergilist reaktsiooni.[19] Plaatina ja pallaadium on samuti ohutud alternatiivid.[20]

Esialgsed needid ja ehted ei tohiks sisaldada kunagi kulda, kuna kuld on segatud mitmete ainetega. Samuti ei ole hõbedast needid esimeseks ehteks hea valik, kuna need võivad põhjustada allergilist reaktsiooni.[19] Allergilise reaktsiooni risk tõuseb veel juhul, kui ehte või needi osad koosnevad erinevatest metallidest ja ainetest.[10]

Kehaneete mõõdetakse tiheduse ja diameetri või pikkuse järgi. Enamik riike kasutab selleks millimeetreid. Ameerika Ühendriikides on kasutusel AWG mõõtesüsteem, mis annab madalama numbri jämedamale osale. 00 AWG on 9,246 millimeetrit ja 20 AWG on 0,813 millimeetrit.[21]

Paranemisprotsess ja järelhooldus[muuda | muuda lähteteksti]

Aukude järelhoolduse protsess on arenenud järk-järgult läbi praktika ning paljud müüdid ja kahjulikud soovitused püsivad.[22] Hea mainega stuudio, kus praktiseeritakse augustamist, peaks klientidele jagama nii suulisi kui ka kirjalikke järelravijuhiseid, nagu on mõnes valdkonnas nõutud seadusega.[23]

Aukude paranemisprotsess on jaotatud kolme etappi:[24]

  • Põletikuline faas, mille jooksul on haav avatud ja võib veritseda, lisaks on põletik ja hell olek tavapärane.
  • Proliferatsiooni faas, mille käigus keha toodab rakke ja proteiini, mis parandavad nahka needi või ehte ümber. Moodustub tunnelist armkude. Faas võib kesta nädalaid, kuid või isegi kauem kui aasta.
  • Küpsemise või modelleerimise faas, mille käigus ehte või needi ümber olevad rakud tugevnevad ja stabiliseeruvad. See võib lõpliku tulemuseni aega võtta kuid või aastaid.

Valge või kergelt kollakas eritis needi juures on normaalne nähtus: rasunäärmed toodavad rasust ainet, mis kaitseb ja niisutab haava. Eritist võib esineda mõnda aega, kuid väike kogus mäda, mis on põletiku või infektsiooni tunnuseks, võib esineda ainult algetapil. Vahel on raske eristada mäda seebumist: rasule on iseloomulik tahkem olek ja mäda lõhn.[25]

Aukude paranemiseks kulub erinev aeg, mis sõltub needi asukohast kehal. Genitaalpiirkondades asuvad needid paranevad kiiresti: kliitori ja Prints Alberti needistatud augud paranevad keskmiselt kuuga. Kõige aeglasemaks peetakse nabaehete ümbruse paranemist, mis võib paraneda kuus kuud kuni kaks aastat.[26] Samuti võib nabaneetide paranemist mõjutada näiteks riiete hõõrdumine.[12]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ BBC (18. oktoober 2011). "Parents 'should approve skin piercings for under-16s'". BBC.
  2. ↑ Government of Western Australia, Department for Child Protection. "Written consent form for body piercing of a child under 18 years of age" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 19. aprill 2013. Vaadatud 2. juunil 2015.
  3. ↑ NCSL (detsember 2012). "Tattoos and Body Piercings for Minors". National Conference of State Legislatures. Originaali arhiivikoopia seisuga 7. oktoober 2013. Vaadatud 16. jaanuaril 2023.
  4. ↑ Currie-McGhee, Leanne K. (2006). Tattoos and Body Piercing. Lucent Overview Series. Lucent Books. ISBN 1-59018-749-0.
  5. ↑ Angel, Elayne (2009). The Piercing Bible: The Definitive Guide to Safe Body Piercing. The Crossing Press. ISBN 1-58091-193-5.
  6. ↑ "Body Piercing". The Church of Jesus Christ of Latter-day Saints. Vaadatud 14.12.2009.
  7. ↑ Hastings, James (2003). "Nose-ornaments". Selbie, John A. (toim). Encyclopedia of Religion and Ethics, Part 17. Kessinger Publishing. Lk 397. ISBN 0-7661-3694-9.
  8. ↑ 8,0 8,1 Currie-McGhee, Leanne K, 2006, p. 29
  9. ↑ Currie-McGhee, Leanne K, 2006, pp. 30, 34
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 Currie-McGhee, Leanne K, 2006, p. 34
  11. ↑ Currie-McGhee, Leanne K, 2006, p. 28
  12. ↑ 12,0 12,1 Meltzer, Donna I. (15. november 2005). "Complications of Body Piercing". American Family Physicians. 72 (10): 2029–2034. Vaadatud 14.12.2009.
  13. ↑ Porterfield, Amanda (2003). Gary Laderman and Luis D. Leon (toim). Religion and American Cultures: an Encyclopedia of Traditions, Diversity, and Popular Expressions. Kd 2. ABC-CLIO. ISBN 1-57607-238-X.
  14. ↑ American Museum of Natural History (1921). Anthropological Papers of the American Museum of Natural History. Kd 16.
  15. ↑ Gay, Kathlyn; Whittington, Christine (2002). Body Marks: Tattooing, Piercing, and Scarification. Women at War. Twenty-First Century Books. ISBN 0-7613-2352-X.
  16. ↑ Currie-McGhee, Leanne K, 2006, p. 36
  17. ↑ Romanienko, Lisiunia (2011). Body Piercing and Identity Construction. Palgrave Macmillan. ISBN 0-230-11032-0.
  18. ↑ Miller, Jean-Chris (2004). The Body Art Book. Penguin. ISBN 0-425-19726-3.
  19. ↑ 19,0 19,1 Miller, Jean-Chris, 2004, p. 25
  20. ↑ Miller, Jean-Chris, 2004, p. 26
  21. ↑ Miller, Jean-Chris, 2004, p. 27
  22. ↑ Angel, Elayne, 2009, pp. 180–181
  23. ↑ Angel, Elayne, 2009, pp. 181
  24. ↑ Angel, Elayne, 2009, pp. 180–182
  25. ↑ Angel, Elayne, 2009, pp. 182
  26. ↑ Miller, Jean-Chris, 2004, p. 106
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Keha_augustamine&oldid=6300105"