Keekandja
Keekandja (soome keeles ketjunkantaja) on rauaaegse riietuse juurde kuulunud ehtedetail, pronksist plaadike, mille külge kinnitusid rinna- või vööketid[1]. Rinnaehte keekandjad võisid olla kinnitatud ehtenõelte paari[2][3] või paarissõlgede (ovaal- või ketassõled) külge.
Jaotus[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti arheoloogilises materjalis eristatakse järgmisi tüüpe:
- segmendi- ehk luunulakujuline keekandja,
- ilmapuukujuline ehk viisnurkne võreline keekandja,
- liivipärane võreline keekandja,
- poolovaalne keekandja,
- silmusekujuline keekandja.
Keekandja võimaldas rinnale riputada mitu rida kette (rinnakees võis olla üks kuni kuus õlgadelt kõhuni rippuvat ketirida). Neid kanti juba Rooma rauaajal.
I aastatuhande lõpu keekandjaid on Eestist leitud vähe, vaid üksikuid ilmapuukujulisi ja segmendikujulisi, mille eeskujud on Balti aladel. Segmendikujulised keekandjad olid kasutusel veel 11. sajandi esimesel poolel. Neist hilisemad on ilmapuu motiiviga võrejad valatud keekandjad. Sellised keekandjad võeti kasutusele tõenäoliselt päris viikingiaja lõpul, 11. sajandi teisel veerandil.
Tartumaalt on leitud üks liivipärane võrejas keekandja, nagu neid liivlased kasutasid 10.–14. sajandil[4].
Silmusekujulisi kahe spiraaliga keekandjaid on leitud mõni üksik Saaremaalt[5].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ keekandja Eesti keele seletav sõnaraamat
- ↑ https://tartu.postimees.ee/263616/kukruse-memm-naitab-pronksist-pollemustrit
- ↑ http://muinasasjad.blogspot.com/
- ↑ A. Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis. Tartu, 2012. lk 109–111
- ↑ H. Luik. Ovaalsõled Eestis – importesemed mitmest piirkonnast. Eesti Arheoloogiaajakiri = Estonian Journal of Archaeology, 2, 3−20. 1998