Kazõmi sõda

Kazõmi sõda (vene keeles Казымское восстание, inglise keeles Kazym rebellion) oli ühelt poolt Nõukogude võimude ning teiselt poolt hantide ja neenetsite konflikt 1933–1934. See sai alguse Nõukogude Liidu hoolimatust poliitikast põlisrahvaste suhtes.

Juba varem olid tekkinud pinged: rajati koole, kus alates 2. klassist õpetati ainult vene keeles, ning lapsed võeti vanemate käest ära ja pandi elama internaatidesse. Samuti hakati taga kiusama kogukonnaliidreid, nimetades neid "kulaklik-šamaanlikuks rahvavaenulikuks elemendiks". Lõpuks paisusid vastuolud nii suureks, et handid viisid Kazõmi kultuurbaasis asuvast internaatkoolist oma lapsed ära ning keeldusid võimudega suhtlemast. Kuid nõukogulased tegid asja veelgi hullemaks sellega, et otsustasid Num-To järve äärde, mis on nii hantidele kui ka neenetsitele püha, rajada kalastussovhoosi. Seepeale võtsid põliselanikud sovhoosnikud kinni ning kui nende juurde saabus kommunistide läbirääkimisgrupp, kellest üks naine käis pühal saarel, kus võisid käia vaid meessoost šamaanid, siis tapeti läbirääkijad rituaalselt, ohverdades nad jumalatele. See juhtus ilmselt 1933. aasta detsembri lõpus.

Järgmise aasta algul suundusid tundrasse nõukogude karistussalgad, mis valimatult inimesi represseerisid. Paljud pered jäeti ilma meestest ja varast, seega nälga surema. Enamik vangistatuist ei saanud enam kunagi kodukohta naasta. Num-To järvele rajati sovhoos ning šamaanlus sisuliselt hävitati. Kazõmi sõja järel kindlustus Nõukogude võim Põhja-Siberis lõplikult.

Kirjandus

• Art Leete. "Kazõmi sõda". Tartu Ülikooli kirjastus. 2002. ISBN 9985-4-0270-7