Kasutaja:Neptuunium/Haua wightid

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Haua wightit olid kõrvaltegelased J. R. R. Tolkieni Sõrmuste isanda raamatus.

Haua wightid olid inimeste laibad, keda juhtisid surnud inimeste või haldjate hinged. Neid õudsaid elukaid ei saanud nagu sõrmusevaime tappa, kuna lõigatud jäsemed liikusid ikka veel edasi. Nad meenutasid zombisid.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1636. aastal saatis Angmari Nõidkuningas Angmarist välja kurjad hinged, et Haua küngastele maetud surnud inimeste kuningad ja kuningannade laibad üle võtta andes neile uuesti elu need elukad nimetati Haua wightidekst need hinged saadeti kuna Nõidkuningas tahtis kindlustada, et maa jääb tema vaenlastest puhtaks. Sõrmuse sõja algus päevil kui nazgulid saadeti sõrmust otsima külastas Nõidkuningas Haua künkaid, et sealsed surnud äratada unest. Kääbikud läksid sammuti sealt oma teekonnal läbi pärast seda kui nad vanas metsas eksisid paksu udu sees läbisid nad koha, kui Frodo kaaslased udusse kadusid hüüdis külm hääl "siia" ja järsku haaras külm tume kogu kelle silmad helendasid ja ta kaotas teadvuse Frodo ja ta kaaslased langesid wightide kätte.

Kui Frodo ärkas ümbritses teda pimedus ta oli valgesse rüüse riietatud ja kuld ehetega kaetud wightid olid ta sellese rüüse pannud. Ta kaaslased lebasid ta kõrval sama moodi valges rüüs ja kuld sõrmused sõrmes, kilbid jalge ees ja mõõgad nende kõrval sammuti lebas tera kääbikute kõride kõrval sel hetkel kõlas laul. Pärast laulu tuli nurga tagant käsi mis liikus sõrmedel mis oli valmis kääbikute kõril olevat tera tõmbama, kuid Frodo võttis ühe kõrval lebavatest mõõkadest ja torkas kätt torke hetkel kostis vali verd tarretav karje.

Sel hetkel kutsus Frodo Tom Bombadil kes sööstis neile appi läbi lae lastes päikese valguse läbi, see valgus oli wightile liiga palju kuna nende hinged said tegutseda ainult varjudes ja pimedas.

Haua wighti laul[muuda | muuda lähteteksti]

"Külm on käsi ning süda ja kont

ja külm on uni kivi all.

kunagi nad ei ärka oma kivi voodist

mitte kunagi kuni päike langeb ja kuu on surnud.

musta tuule käes tähed surevad

ja ikka veel kullast siin laske neil puhata.

kuni tume isand tõstab oma käe

üle surnud mere ja närbund maa."