Gil galad
Gil-galad oli Noldori haldjate ülemkuningas J. R. R. Tolkieni raamatust "Silmarillion".
Gil-galad sündis esimesel ajastul. Ta kasvas üles salajases haldjalinnas Gondolinis, kuid pärast seda, kui Melkor linna hävitas, liitus ta Noldori haldjatega. Kui Fëanori pojad panid Sirioni sadamates toime kolmanda vennatapu, sai Gil-Galad sellest kuulda, aga tema väed jäid hiljaks ega suutnud Fëanori poegi takistada. Ellujäänud liitusid Gil-galadi vägedega ning rääkisid talle Elrondi ja Elrose kinnivõtmisest. Pärast Raevusõda kadusid viimased ellujäänud Fëanori pojad ajalooareenilt - Maedhros tegi enesetapu ja Maglor kadus jäljetult, jättes Elrondi ning Elrose maha. Kuna Elrondis ja Elroses voolas nii haldjate kui ka inimeste veri, said nad otsustada surematuse või surelikkuse kasuks. Elrond valis haldjate saatuse ja liitus Gil-galadi vägedega. Elros eelistas surelikkust ja temast sai Númenori kuningas. Sellega lõppes esimene ajastu ja ülemkuningas Gil-galad rajas Sinimägedest läände jäävatele aladele Lindoni riigi. Tema kuningriik oli Keskmaal kõige läänepoolsem pärast seda, kui maailm oli Raevusõja järel muutunud ja Beleriand hävinud.
Enne Elendili ja tema poegade tulekut ulatus Gil-galadi kuningriik Keskmaa läänerannikust üle Udumägede kuni Suure Rohelaane (Sünklaane) lääneservani. Gil-galad ehitas mitu sadamat: Hallid Sadamad, Harlondi ja Forlondi. Tema valitsuse all elas palju noldori ja teleri haldjaid ning osa Raevusõjas ellu jäänud edaine. Noldorid elasid peamiselt Forlindonis ning sindarid ja rohehaldjad Harlindonis, Celeborni läänivalduses. Osa sindareid ei soovinud aga, et neid juhiks noldor, ja läksid itta Suurde Rohelaande, kuna seal elavad rohehaldjad kuulusid telerite hulka, täpselt nagu nemadki.
Edainid, inimeste esiisad, läksid Lindonist läände, Númenori. Noldoritest said aja jooksul nende head liitlased ja Gil-galad valitses noldorite ülemkuningana kogu teise ajastu jooksul. Númenori kuningas Tar-Aldarion (Meresõitja) tõi talle oma riigist mallorniseemneid, aga need ei kasvanud Gil-galadi maadel Eriadoris. Seetõttu andis Gil-galad seemned Galadrielile, kes plaanis koos Celeborniga Eriadorist lahkuda. Galadriel istutas seemned maha Lindórinandis, mis nimetati mallornide kasvades ümber Laurelindórenaniks (Lothlórien) ehk Laulva Kulla Oruks.
Haldjate riik õitses, kuid siis tuli sinna võõras, kes nimetas ennast Annatariks, Kingituste Isandaks. Tema sõnad ja kingid näisid ausatena, aga Gil-galad kahtlustas, et Annatar ei ole see, kellena ta näib. Eregioni haldjad usaldasid aga Annatari ja kuigi nende isand Celebrimbor, Fëanori viienda poja Curufini poeg, jagas Gil-galadi kahtlusi, võttis ta Annatari siiski vastu. Annatar õpetas haldjatele Võimusõrmuste sepistamist ja veenis neid valmistama 16 sõrmust. Salaja tegi Celebrimbor veel kolm sõrmust ja jagas need Annatari teadmata haldjate valitsejate vahel ära. Narya ja Vilya andis ta Gil-galadile ning Nenya Galadrielile.
Hiljem selgus, et Annatar oli maskeeritud Sauron ja sõrmused olid tema plaan Keskmaa üle valitsemiseks. Haldjate ja Sauroni sõjas vallutas ta Eriadori, hävitas Eregioni ja võttis Hallid Sadamad piiramisrõngasse. Celebrimbor vangistati ja piinamise käigus avaldas ta Sauronile väiksemate sõrmuste asukoha, aga ei öelnud kuni surmani, kelle käes olid kolm sõrmust. Pärast Celebrimbori surma lasi Sauron ta keha teiba otsa riputada ja kanda seda lahingulipuna oma vägede ees, kui nad Halle Sadamaid ründasid.
Sauron alahindas aga haldjaid ja nende liitlasi. Gil-galadile tuli appi Númenori toonane kuningas Tar-Minastir, kes saatis talle 1700. aastal TA abiks suure sõjalaevastiku. Haldjate ja Sauroni sõda kestis 1693-1701 TA ning lõppes Sauroni vägede lüüasaamisega. Sauron põgenes Mordorisse ja asus hauduma kättemaksu dúnedainide vastu. Üle tuhande aasta hiljem astusid númenorlased taas Sauronile vastu ja tõid ta vangina oma riiki, jättes Gil-galadi rahus Keskmaa haldjaid valitsema.
Pärast sõda andis Gil-galad võimsaima sõrmuse, Vilya, Elrondile ja Narya Cirdanile. Pärast Númenori hävingut rajasid vähesed ellujäänud, kes olid Keskmaale põgenenud, seal pagulasriigid Gondori ja Arnori. Nende ülemkuningas Elendil sai Gil-galadiga sõbraks. Sajand hiljem, kui Sauron Gondorit ründas, otsustasid Gil-galad ja Elendil oma väed kokku kutsuda ning rünnata Sauronit enne, kui ta jõuab jõudu koguda. Seda ühendväge nimetati "haldjate ja inimeste viimseks liiduks".
Kaks kuningat kogusid ja valmistasid oma vägesid ette mitu aastat. Seejärel läksid Gil-galad ja Cirdan Amon Sûlile (Ilmarüngas), kus nad liitusid Arnori meestega. Kolmeks aastaks peatuti Kaljulõhel, kus valmistati relvi ja pandi sõjaplaan paika. Üle Udumägede minnes liitusid nendega Suure Rohelaane kuningas Oropher, Lothlórieni kuningas Amdír ja päkapikukuningas Durin IV Khazad-Dûmist. Pärast Anárioni juhitud Gondori armeega kokkusaamist kohtas Viimase Liidu vägi Sauroni sõjaväge Dagorladi lahingus, pikas ja verises kokkupõrkes, kus surid teiste hulgas Oropher ja Amdír. Hiljem hakati lahingupaika nimetama Surnusoodeks.
Viimaks lõppes lahing haldjate ja inimeste võiduga. Ühendvägi läks Mordorisse ja piiras Barad-dûr seitse aastat. Selle aja jooksul tapeti Anárion. Piiramisaeg lõppes siis, kui Sauron isiklikult ühendväega võitlema tuli. Gil-galad ja Elendil astusid Sauroniga kahevõitlusse ning Elendil haavas Sauronit raskelt, aga sai ise surmavalt haavata. Gil-galadi põletas Sauroni käe kuumus ja ta suri. Nende tegu andis aga Isildurile võimaluse lõigata Sauroni käelt sõrm koos Võimusõrmusega ning lahingu võita. Kuna Gil-galadil ei olnud järglasi, valitses Lindonit edasi Cirdan. Gil-galadi jäädi haldjate seas mäletama kangelasena.